Stardijoonel on nii mõnelgi mehel pisarad silmas. Kaugemal olijale võivad need momendid märkamatuks jääda, aga nägijale võib see imelik tunduda. Miks need sportlased nutavad? Eks neid põhjuseid on erinevaid ning inimese hingeelu ei ole võimalik silmapilguga mõista.

Pidin isegi võistluspäeval pisaraid silmist pühkima – need olid tänu pisarad. Hoolimata mitmetest raskustest treeninglaagris ja võistluseelsel nädalal, seisin ma Stanfordis 10 000 m jooksu stardijoonel. Nüüd ei jää enam midagi muud üle, kui anda oma hetke parim.

Start (mina taga vasakaul)

Lõpetasin jooksu 24. kohaga ning sain oma esimese staadioni 10 000 m ajaks 28.59.88.  Tegelikkuses olin võimeline enamaks, kuid minu jooksu pidurdas treeningul vigastatud säärelihas.

Etioopiast Californiasse saabudes olin oma elu parimas aeroobses vormis. Panin naelikud jalga ja kihutasin treeningule. Tegin 20 x 400 m ajaga 63 – 64 sekundit kõigest 45 sekundilise pausi pealt. Treeningu lõppedes olin ehmunud, et see nii kergelt tuli. Äkki oleksin võinud rohkem joosta? Järgmisel päeval voodist jalgu enam hästi alla ei saanud – säärelihased olid naelikuga joostes ülekoormatud. Tervelt kaheksa päeva ei saanud treeningul suurt midagi teha.

5000 m vaheaajaks sain 14.12, mis oli rahuldav vaheaeg, kuid edasi tempo rauges kuna “amortisaatorid” (säärelihased) ei töötanud.

Distantsil

Igat ettevalmistushooaega alustades teadvustan endale, mida sport endaga kaasa toob. See toob väga vaheldusrikka ja ettearvamatu elu. On rõõmu ja pettumust, õnne ja ebaõnne, lootust ning lootusetust, võitu ja kaotust. Täpselt nii nagu igas eluvaldkonnas, kuid pisut intensiivsemalt. Nii, et ärge imestage