Asusin Rooma poolmaratonilt koduteele juba võistluspäeval. Istusin väsinult rongile, mis viis mind lennujaama. Kui rongiuksed peatuses lahti tehti, siis piilusin alati, et keegi minu reisikotiga minema ei jalutaks. Kuid siiski ühel hetkel avastasin, et minu kott koos kalli digitaalse tehnikaga on kadunud. Oh jama, keegi tabas minu väsinud oleku tähelepanematuse momendi ning varastas minu kõige väärtuslikuma pagasi. Lisaks kõigele muule läks uuele omanikule ka kogu minu viimase 10 aasta digitaalne info. Pildid, videod ja kõik minu olulised dokumendid. Minu ajalugu on kadunud!
Valus oli meenutada asju, mis seal kotis olid. Silme ees mängisid videod Jakobi esimestest eluaastatest ning mõtetes ilutsesid asendamatud pildid treeninglaagritest. Kuid siis leidsin ennast küsimuse ees:“Kui niisugused kallid asjad on nii kergesti kaduvad, siis miks ma neid üldse kalliks pean?”
Minu mõtetevoog liikus sujuvalt Jumala peale. Meelde tulid Jeesuse sõnad:”Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad.”
Nende mõtete tõttu leidsin oma südame rõõmustamast, et minuga niisugune äärmuslik asi juhtus. Tundusin eneselegi napakas.
Tean, mida ma teen! Selle asemel, et koguda kauneid videosid ja pilte perekonna tuleviku tarvis, lähen ja armastan oma perekonda ning kingin neile oma tähelepanu. Ehk on niisugune suhtumine Jeesuse sõnadega kooskõlas:“Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ja rooste neid ei riku ja kuhu varas sisse ei murra ega varasta.”
