Minu teekond Tokyo maailmameistrivõistluste maratonile algas Tallinna Maratonist. Kui selgus, et Pariisi olümpiamängude maratoni stardinimekirja ma ei pääse, tuli endale seada uus eesmärk. Nii otsustasingi keskenduda Tallinna Maratonile, mis oli 2024. aastal World Athletics Elite Label üritus – see tähendas ka väga tugevat konkurentsi kodusel areenil.
Tallinna Maratonil saavutatud Eesti meistritiitel ja üsna kiire aeg – arvestades ilma ja rajaprofiili – andsid lootust, et Tokyo maailmameistrivõistlustele jõudmine on võimalik.
Järgmine siht oli kevadine maraton, milleks valisin Brüsseli–Leuveni Euroopa maanteejooksu meistrivõistlused. Kui kevadel rajaga tutvusin, arvasin, et sellest võistlusest Tokyo pääsuks ei piisa. Eksisin. Keenia ja Portugali treeninglaagrite toel õnnestus mul saavutada väga hea vorm ning ajaga 2:14.02 jõudsin taas kõrgele 12. kohale. Tokyo unistus jäi elama!
Mais avalikustati MMi stardinimekirjad ning olin napilt 100 parema hulgast välja jäänud. Sain aga siseringist infot, et mul on suur tõenäosus ikkagi Tokyosse pääseda. Seadsin kogu oma suvise treeningplaani vastavalt sellele – alates Prantsusmaa mäestikulaagrist kuni treeningperioodideni Eestis. Õige otsus: juuli alguses sain kinnituse, et olen Tokyo stardis. See andis treeningutesse palju positiivset energiat.
Juuli ja augusti veetsin Prantsusmaa mäestikukeskuses Font-Romeus, treenides olümpiaspordikeskuse tingimustes – staadion, jõusaalid, ujula, külmavann, saun ja kolm toidukorda päevas. See oli väärtuslik ettevalmistus, mis aitas mul luua tugeva põhja edasiseks.
Augustis lisasin treeningutesse kliimakambri koormused ja minuga liitus Keenia treeningpartner Muriuki. Koduses keskkonnas treenimine on alati keerulisem, kuid suutsin suurematest tagasilöökidest hoiduda.
Öösiti magasin alpitelgis ning treeningud erinesid varasemast: tegin rohkem vahelduva tempoga jookse kui kunagi varem. Kliimakamber oli esmakordne kogemus ja ausalt öeldes raskem kui ootasin – jooksulint muutus minu tempode juures liiga libedaks ning temperatuur tõusis tihti liiga kõrgeks. Päev pärast seanssi tundsin end väsinumana kui pärast tugevat lõigutreeningut.
Kokkuvõttes õnnestusid juuli–augusti treeningud hästi ja ma usun, et see vorm on piisav, et maailmameistrivõistlustel julgelt starti minna. Kas ma olen elu parimas vormis? Seda ma öelda ei saa – on olnud ka paremaid päevi. Kuid tean, et olen teinud kõik endast oleneva ja et kogemus ja tarkus aitavad mul võistluspäeval õigeid otsuseid teha.
Jaapanisse reisisin 9 päeva enne võistlust, millest esimesed viis veetsin Saku linnas, mis on ühtlasi partneriks ka paljude eestlaste projektidega. Selle ajajooksul sain tõeliselt tunda jaapanlaste oskust austust avaldada ja hoolimist näidata. Viimasel päeval, enne Tokyosse reisi viibisime Saku linnavalituses linnapea vastuvõtul, kus meid Eesti hümniga tervitati.
Jaapanis on maratonijooks populaarne spordiala ning raja äärde on oodata tuhandeid fänne. On suur au olla eestlasena osa sellest suurest pildist ning vastu minna elu viiendatele maailmameistrivõistlustele. Varasemalt olen osalenud Berliini, Londoni, Doha ja Budapesti maailmameistrivõistlustel. Parim koht maratonidistantsilt pärineb Dohast, mil lõpetasin 26. positsioonil.
Selline on meie rajapersonal Tokyos.
ERRi videointervjuu
STARTLIST
Võistluse ülekannet näeb ERR-i spordiportaalist
Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:
- Treener Mark Misch
- Abitreener ja mänedžer Harry Lemberg
- Mänedžer Charles Paanakker
- Vaimulik mentor Brad Bartz ja Nick Schuetze
- Massöör Peeter Nigol
- Spordiarstid Agnes Mägi ja Mihkel Mardna
- Abikaasa Maili koos lastega
