Veel päev enne Eestist äralendu sain Synlabi laborist halva uudise: ”Sinu teine koroonatest on piiripealne.” See tõmbas südame seest värisema, olukord nagu filmist enesest. Üritasin kaineks jääda, kuid siiski hakkasin süüdlasi otsima. Teadagi, kes süüdi. Ise ju täitsa terve, kuid poiss kodus nohune. Treener Mark, kes oli tulnud enne olümpiamänge Eestisse, ei osanud muud öelda, kui et: ”Palvetame.” Nii tegimegi ning küsisime eestpalveid teisteltki sõpradelt. Juba tunni pärast olin Synlabi laboris ning andsin uue koroonaproovi. Terve päeva ootasin pingsalt tulemust, kohver veel pakkimata. Närvipinget omajagu, kuid rõõm seda suurem kui tulemuseks oli NEGATIIVNE. See oli hea vaimu ettevalmistus eesootavaks Jaapani reisiks. See on vaid üks väljakutsetest selle võistluse ettevalmistamisel. Iga päev pidin olema valmis, et kõik plaanid visatakse prügikasti. Kuid kui võistluspäeval oli ülistuslaul huultel, siis tekkis tunne, et olen valmis kirikusse minema. See oli tõesti Jumala teenistus. Üks võistleja ütles mulle võistluse ajal: “Kiida Jumalat.” Ma kordasin: “Kogu aeg.” See ei tähenda, et Jumal minu heaks töötas. EI, Ta pani mind kõvasti pingutama ja keskenduma, kuid lõpptulemus pole ainult minu kätes.
Treener Mark Mischi ja füsioterapeut Peeter Nigoliga alustasime reisi Tartu bussijaamast. Meie meeskonnaga liitus Tallinna lennujaamas Roman Fosti treener Toomas Tarm. Romaniga kohtusime alles Jaapanis. Professionaalne meeskond andis kindlust ja lootust reisi ja võistluse õnnestumise osas.
Jaapanis Narita lennujaama saabudes ootas meid ees põhjalik koroonakontroll. Enne, kui jõudsime testimisruumi, kontrolliti meie dokumente ja pabereid mitmes punktis – võimalik, et lausa kümnes erinevas kohas. Üheks oluliseks küsimuseks oli OCHA triipkood. See oli äpp, mida pidime täiendama kogu oma Jaapanis viibimise vältel. Kõige tipuks ootasime kolm tundi oma koroonatesti tulemusi.
Lennujaamast sõidutati meid otse olümpiakülla. Meie kotid visati rekka peale, mis meie bussile kogu teekonnal järgnes. Nii tehti kõigiga.
Pärast põhjalikku lennujaamakogemust ei osanudki oodata, et olümpiaküla elu saab olema küllaltki vaba. Küla piires võisid kõik sportlased vabalt ringi käia omale sobival kellaajal. Külas olid peaagu kõik atraktsioonid ja kohad, mis varasematel mängudel on olnud. Minu teada puudus vaid bassein ning religioonikeskus. Viimast reklaamiti küll olümpiamängude leheküljel, kuid usulised tegevused toimusid online-keskkonnas. Koroonahaigete tuvastamiseks pidi iga külaelanik andma igapäevaselt süljeproovi ning täitma eelpool mainitud OCHA äppi. Viiruse leviku tõkestamiseks kasutati desifitseerimisvahendeid ja näomaske ning sööklas kasutati kilekindaid.
Olümpiaküla peatänav, paremal söökla. Maratoonarite meeskond sai olümpiakülas viibida vaid kaks päeva, kuni meid sõidutati erilennuga koos teiste riikide jooksjate ja kiirkäijatega Sapporosse. Sapporo asub Tokyost linnulennult 800 km põhjapoole.
Olümpiamängude tipp-päevadel oli küla väga värviline.
Põhjus, miks meid Sapporosse viidi, oli eeldatavasti jahedam õhutemperatuur ning madalam õhuniiskus. Tegelikkuses see nii ei olnud! Meeste maratoni päeval oli Sapporos ilm palavam kui Tokyos. Nädal aega elasime koos kõigi teiste saatusekaaslastega luksushotellis, mille toad olid mugavad ning toit kvaliteetsem kui olümpiakülas. No, mis sel elul viga, kui kalamari laual.
Sellist elu pole veel elanud – eralennukiga võistluspaika.
Lennuväravas olid ainult spordiga seotud inimesed.