Mida päev edasi pärast edukat Sevilla maratoni, muutub see kogemus üha romantilisemaks. Sevillas jooksin uue isikliku rekordi peaaegu nelja minutiga, saades ajaks Eesti kõigi aegade teise tulemuse 2:10.02. Selle tulemusega saan võimaluse esindada Eestit Tokyo olümpiamängudel 2020.

Vahetult peale võistlust ütlesin Eesti meediakanalites, et tegu on imega. Kaks nädalat hiljem olen jätkuvalt samal seisukohal.

Tänan Jumalat selle ime eest! Foto: Juan López Gil

 

Otsuse Sevillas võistelda langetasin sisuliselt 24 tundi pärast oktoobrikuist Doha maailmameistrivõistlusi. Qataris kohtusin juhuslikult Sevilla maratoni korraldajaga, kelle käest sain infot stardinimekirjade ning eliitjooksjate eesmärkide kohta Sevilla võistlusel. Oli oodata Hispaania meistrivõistlusi ning hulganisti olümpianormi täitmise üritusi. Isikulisemaks muutus asi juba paar nädalat hiljem, kui ükshaaval hakkas ilmnema nimesid, kes sellel mõõduvõtul osaleda tahtsid.

Oktoobri lõpus ostsin lennukipiletid Keeniasse ja Portugali, sisuliselt planeerisin oma perekonna reisigraafiku 5 kuud ette. Novembri alguses hakkasin vaikselt põhja laduma. Uue ettevalmistustsükli alustamine on alati raske väljakutse. Siis võib tekkida tunne, nagu polekski kunagi jooksmisega tegelenud – südamelöögi sagedus, lihaste sisund, kehakaal ja jooksukiirus on kõik paigast ära. Sellisel ajal tuleb abiks igasuguste motivatsiooniallikate lisamine treeningprotsessi. Üks stiimul, mida kasutasin, oli tõkkesprinter Rasmus Mägiga koos treenimine. November on ainuke aastaaeg, kus saavad kaks nii erineva ala sportlast koos treenida. Piltlikult öeldes kasutasime üksteist ära, et oma “tahmunud mootorid” käima tõmmata.

 

Rasmusega novembrikuisel treeningul. Foto: Taivo Mägi

 

Novembri viimasel päeval istusin oma nelja-aastase poja Ruubeniga lennukisse ning võtsin suuna Keenia poole. Läksime Nyahururusse – kohta, kus olen treeninud aastast 2012. Ees meid ootasid minu ema Riina, isa Margus ning takistusjooksja Kaur Kivistik koos oma perekonnaga. Elasime majas, mida oleme külalistemajana kasutanud juba neljandat aastat. Nende aastate jooksul on majas ööbinud 75 erinevat inimest. Kutsume seda projekti “Eesti maja Keenias.”

“Eesti maja Keenias” neli hooaega pildis.

 

Enne jõulupühi ühines minuga teine osa perekonnast (Maili, Jakob ja Lili) ning jaanuari alguses tuli majja suurem hulk külastajaid. Kõike seda saatsid tugevad treeningud koos Mukunga ning mitmete abilistega. Suuremad muudatused, mis treeningprotsessis sisse viisin, oli pikkade jooksude pikemaks viimine ning pikkade lõikude mahu kasvatamine. Näiteks 69 päevases treeninglaagris jooksin kolm üle kolme tunnist jooksu ning viisin pikkade lõikude mahu lausa 25 km peale (ühe treeningu kohta). Oma meeskonda kaasasin peasponsor Aivar Tuulbergi abiga füsioterapeut Peeter Nigoli. Lisaks ühines meiega treeninglaagrisse ka ameeriklasest spordikaplan ja abitreener Nick Schuetze.

Mukungaga treeningul Rumuruti-Sipili maanteel. Tuttuus asfalt ning pisut madalam kõrgus merepinnast (1900m) tegi jooksmise mugavamaks.

 

16 päeva enne Sevilla maratoni lendasin Keeniast Portugali, jätkuvalt koos poja Ruubeniga. Meiega ühines vahepeal kodus käinud Maili koos tütre Liliga. Seadsime ennast sisse Hispaania piiri äärde Vila Real de Santo Antoniosse. See on tuntud koht kergejõustiklaste seas ning asub Sevillast kõigest 90 min autosõidu kaugusel. Seal viisin läbi viimase ettevalmistuse võistluseks.

Portugali rajad Monte Gordo lähistel on suurepärased just võistluseelseks treeninglaagriks. Pildiloleval punasel rajakattel jooksin kiireid lõike. Siinsed jooksurajad ja hea kliima meelitavad tippsportlasi üle kogu Euroopa.

 

Võistluspaika saabusin kaks päeva enne maratoni. Pilt, mis võistlushotellis avanes, oli muljetavaldav – see lausa kubises tippjooksjatest, kes valmistusid jooksma oma elu jooksu, et pääseda olümpiamängudele võistlema. Selgus, et olümpiakatsevõistlusi oli seal korraldamas mitu riiki: Brasiilia, Rootsi, Iirimaa, Iisrael, Hispaania.

Võistlushotellis pandi mind kokku elama Rootsi maratoonar Mustafa Mohamediga. Temaga oli mul isiklik kokkupuude aastal 2016 Portugalis, vahetult enne Hamburgi maratoni. Tema nõuga suutsin toona joosta uue isikliku rekordi, mill