Pärast isolatsioonist vabanemist transporditi mind teise hotelli, kus kohtusin esmakordselt kaassportlastega, kes minuga sama saatust jagasid. Söögilauas olime justkui vanad sõbrad, olgugi et tulime erinevatest riikidest ning pole kunagi varem kohtunud: Moldovast, Ukrainast, Etioopiast, Keeniast, Jaapanist, Peruust, Marokost ja Rootsist. Maratoni võitnud keenialane tunnistas, et ta ei saanud pärast esimest maavärinat kaks ööd magada. Minu arvates suurepärane toit oli nii mõnegi jaoks täielik õudus. Selgus, et jooksulint muutus teistelgi libedaks. Kui enamus jooksjaid pääsesid maratoni starti tervena, siis Moldova naisjooksja lahkus isolatsioonitoast vigastusega. Võistluskorraldaja teadis rääkida, et neljatärnihotell, milles viibisime, majutas ainult isolatsioonikohustusega inimesi. Tulus äri!

Esimene lõunasöök pärast isolatsiooni oli võimas.

Uues hotellis võeti eliitjooksjaid väga hästi vastu. Igaühele määrati oma isiklik assistent, anti privaatne hotellituba ning söödeti nagu kuningaid. Kõik, mis puudutab võistluse tehnilist poolt, oli laitmatu. Kohati võibolla isegi üle organiseeritud. Näiteks korraldaja õpetas eliitjooksjaid rinnanumbrit särgile kinnitama. See oli piinlik moment, justkui tagumiku pühkimist õpetataks täiskasvanud inimestele.

Pildil olen koos oma assistendi Lian Cheniga.

Esimene treening pärast pikaaegset jooksulindil treenimist oli kummaline. Esines peapööritust ning silme eest virvendas, justkui oleks purjus. Sama asja täheldasid ka mitmed teised jooksjad. Treeningu lõpuks enesetunne paranes.

Taipei maraton oli esimene massimaraton maailmas, mida korraldati pärast koroonakriisi algust. Seetõttu äratas see suurt rahvusvahelist tähelepanu. Eliitjooksjate karantiinireeglite tõttu on see suunanäitajaks paljudele võistluskorraldajatele ning võimalik, et olümpiamängudelegi. Oli au olla osa sellest! Omapärase faktina saan välja tuua selle, et osalesin ka viimasel massimaratonil enne koroonakriisi algust – Sevilla 2020. 

 

Võistluseks suuri ootusi ei seadnud, kuna võistluseelne periood oli kõike muud kui tavapärane. Rajatrassi, kliimat ja viimaseid treeninguid hinnates arvasin ennast olevat võimeline jooksma ajaliselt 2.14. Seetõttu valisin algtempoks 3.12 kilomeetri kohta. Sama algtempo valis ka Maroko jooksja BILAL MARHOUM.


Stardieelne pilt. Minu kõrval seisab Maroko jooksja, kellega distantsil koostööd tegime. Küljega seisab Ukraina kolmekordne olümpiakoondislane. 

Leppisime omavahel kokku, et teeme vaheldumisi tempot ning üritame koos esimesi püüda. Nii õnnestuski meil kätte saada Etioopia jooksja. Viimasel viiel kilomeetril hakkasime omavahel kassi-hiire mängu mängima, mistõttu tempo pisut langes. Edestasin teda otsustava kiirendusega viimasel kilomeetril ning lõpetasin kahe keenialase järel kolmandal kohal.

Sain seda, mida tahtsin – hea taktikajooksu, mis on iseloomulik tiitlivõistlustele.

Kuna ajalist eesmärki vihmase ja tuulise ilmaga ning keerulise rajatrassi tõttu ei pannud, siis hindan oma etteastet suurepäraseks.

Esiviisik poodiumil

Üllatav oli see, et tugiliikumisaparaat elas selle ülemineku jooksulindilt asfaldijooksule üsnagi hästi üle. Küll aga esines mõningaid probleeme pöia piirkonnas ning tundus, et jooksuasend oli pisut harjumatu. Seda eelkõige lindi piirkiiruse tõttu. Maratoni jooksin kiiremini, kui jooksulint välja suutis kerida.

Tagasilend kulges läbi Tokyo Haneda lennujaama, kus viibisin 16 tundi. Taiwani dollarid, mis üle jäid, sai vahetatud Jaapani jeenideks. Suvel läheb neid vaja.

Maratonilt võtsin kaasa hulga olulist informatsiooni, mida saan kasutada Tokyo olümpiamängude (OM) maratoniks valmistumisel. Nagu näiteks varahommikune start, sarn