Märtsi keskpaigas võtsin oma kaks väiksemat last ning sõitsin järjekordsesse Keenia treeninglaagrisse. Keenia soojakraadid ning sotsiaalne keskkond kaalusid üles Eesti treeningtingimused. Maili jäi Jakobiga koju, sest üks täitis kooliõpetaja ülesandeid ning teine kooliõpilase rolli. Emotsionaalselt ei olnud selle reisi algus sugugi mitte lihtne, kuna pool minu mõttemaailma asub kusagil kaugel Ukrainas. Soovin, et seda sõda poleks kunagi alanud.

Treeningpäevade vahepeal võtsin nõuks minna ühele Keenia orvule keskkooli viimasel päeval kooliväravasse vastu. Tegemist on meie Rebeccaga, kelle kooliharidust oleme kaheksa aastat mitmete partneritega toetanud. Võtsin kaasa oma lapsed ning paar sõpra Nyahururust. Lisaks meile ootasid väravas Rebeccat ka tema õde Winfred ning paar lähemat sõpra.