Sevillas toimuva maratoni peale mõtlesin juba hilissügisel, kuid osalemisotsus sai langetatud kõigest kolm nädalat enne maratoni. Selleks vajasin ülevaadet eelneva kuue nädala treeningutest. Kõige kaalukamaks pidasin oma VO2 max* treeningu tulemusi, sest pikaaegselt mäestikus viibides see näitaja kuigipalju ei muutu. Üllataval kombel suutsin vähese VO2 max* treeninguga head kiirusvastupidavust näidata. Keenia treeninglaagrisse lendasin novembri lõpust ning viibisin seal kuni Sevilla jooksuni.

Pildil sooritan olulist staadionitreeningut Eldoretis Keenias. Treeningtulemuste põhjal otsustasin osaleda Sevilla maratonil 2022. Foto: Eva-Maria Vaher

Mäestikust reisisin otse võistlustele ehk siis kasutasin tippjooksjate seas tuntud reeglit – pika reisi ja võistluse vahele võiks jääda vähemalt kaks päeva. Kahjuks juhtus Euroopasse lennul üks ebameeldiv intsident. Nimelt sellel hetkel, kui pidin Istanbulis jätkulennul näitama koroonaviirusega seotud QR koodi, otsustas streikima hakata nii minu mobilltelefon kui ka Istanbuli lennujaama internetivõrk. Pinev olukord lõppes sellega, et mind ei lubatud lennule. Esimene mõte oli, et nüüd on kõik – muudan oma edasilennu Eestisse ning maratoniplaan on selleks korraks läbi. Ega see ei tundunudki väga halb mõte, sest viimasel nädalal ei ole suutnud oma lihasseisundit saada selliseks, mida ideaalis soovinuks. Samas aeroobne vorm oli suurepärane.

Magamisnurk Istanbuli lennujaamas.

Kui teada sain, et saan järgmisel hommikul oma reisi jätkata, siis otsustasin lennufirma ettepanekut aktsepteerida. Helistasin treenerile ja mänedžerile ning võtsin nõuks magama heita. Otsisin Istanbuli lennujaamas sobiva nurgakese ning sinna jäingi. Kasutasin silmaklappe, kõrvatroppe ja kõrvaklappe. Pehmenduseks oli Eestist kaasa võetud talvejope. Hoolimata sellest, et öösel paar korda üles aeti, magasin koguni 6 tundi. Jõudsin poolteist päeva enne maratonivõistlust Sevillasse. Väsinud mis väsinud.

Pärast laupäeval toimunud maratoni tehnilist koosolekut (technical meeting), panin paika eesmärgid ning plaani. Kõiki erinevaid detaile arvesse võttes, prognoosisin oma hetkevõimeid 2.10–2.11 kanti. Seega sain rääkida Euroopa meistrivõistluste (2.14.30) ja maailmameistrivõistluste (2.11.30) normatiivide ületamisest.

Rajal kasutatavad joogipudelid võtsin lennufirma Fly540 prügikastist ning lisasin pudeli külge apelsinipuu oksad. Nii peletasin eemale võimalikud “pudelivargad”. Ükski pudel ei läinud joogipunktis kaduma.

Ega ma väga mööda ei pannudki, sest kui võistlus algas, siis mugav tundus tempograafik 3.04–3.05 min/km. Õnneks kujunes meil üks väiksem jooksjate grupp, kellega koos kilomeetreid mõõtsime. Kuni 28. kilomeetrini olin üsnagi passiivne, kuid siis tuli ise tööle hakata. Paar meest jooksid grupi eest ära, kuid jooksu kõige raskemal osal (35.–40. km) üritasin vahet vähendama hakata. Kahjuks ühtlane tempo langes peale 32. kilomeetrit, lihasväsimus tuli välja varem, kui soovinuks. Kui sain aru, et kaotan kõvasti aega, üritasin keskenduda eelkõige jooksu tehnikale. Õnneks suutsin pisut kosuda ning viimastel kilomeetritel mõistsin, et kui nüüd viimast välja ei anna, siis kahetsen seda kaks aastat. Seda muidugi põhjusel, et jäänuks ilma MMi normist, mis kehtib nii sellel aastal Oregonis kui ka suure tõenäosusga järgmisel aastal Budapestis. Viimase 2,2 kilomeetri ajaks märgiti 6.17. See on 2,51 kilomeetri kohta. Päris uhke! Kokkuvõttes lõpetasin 27. kohal ajaga 2.11.18. Elu teine ajaline tulemus. Viimasel kahel kilomeetril möödusin kümnest mehest.

Võistluse kõige raskem lõik oli 35.–40. km, lisaks asfaltkattele tuli joosta ka munakividel.
Foto: Cano Fotosports

Võistlustules oli ka takistusjooksja Kaur Kivistik, kes tegi Eesti läbi aegade kiireima debüütmaratoni, lõpetades ajaga 2.16.38. Minu jaoks oli Kauri kohalolek motiveeriv ja rõõmustav asjaolu, oleme temaga viimastel kuudel ühte teekonda käinud ning tema finišis vastu võtmine oli midagi erilist. Nüüd vaatame koos Müncheni Euroopa meistrivõistluste suunas, kuhu tänu Sevilla jooksudele ja Roman Fosti eelmise aasta kiirele tulemusele kvalifitseerusime.

Minu jaoks oli Kauri kohalolek motiveeriv ja rõõmustav asjaolu, oleme temaga viimastel kuudel ühte teekonda käinud ning tema finišis vastu võtmine oli midagi erilist. Foto: Cano Fotosports

Tänan Kauri treenerit Margus Pirksaart ja Kauri abikaasat Linda Kivistikku, kes võistluse ajal kõ