EV 100 – seda teavad vist juba kõik. Pikamaajooksjana näen Eesti Vabariik 100 sümboolikat rahvaspordiürituste veebilehekülgedel, korraldajate valmistatud särkidel, medalitel, jne. Eestimaa ilusat juubelit on hästi reklaamitud!
Mis paneb sportlasena mind tähistama seda suursugust juubelit?
Toon näite kolmapäeval toimunud EV 100 staadionijooksu sarja 3000 m võistlusest Kohilas. Koos treeningkaaslase Allar Lambiga tõdesime, et taolist vaatepilti pole me Eestimaal veel näinud. Piltlikult õeldes oli staadioniring pooleteist tunni vältel jooksjaid täis. Võistlesid mehed, naised, amatöörid, proffid, teismelised, veteranid. Mitme jooksu peale osales võistlusel 70 jooksjat.
 |
| Mehed keskendunult võistlemas. Foto: Hugo Toll (Facebook) |
Hiljem pealtvaatajatena viitas Allar käega suurt kasvu mehele: ”Tal on samad võistlusjalatsid nagu minul!” Tõesti, too aeglasti jooksev vanem mees võttis väljakutset väga tõsiselt, et isegi naelking oli samasugune nagu etapi võitnud Allaril. Õhtu vältel elati kaasa nii esimestele kui tagumistele jooksjatele, kõrvu jäi hüüatus:”Läheb, läheb Toll.” Ta lõpetas ajaga 11.33, koguni 3 min etapi üldvõitjast tagapool. Kuid ometigi sai ta vähemalt sama suure kaasaelamise osaliseks nagu mõni eespool jooksev sportlane.
 |
|
| Meeste tugevama jooksu start. Foto: Jan Õiglane |
Sellist Eesti 100 ma tahangi näha! Kui Eesti inimesed annavad oma tegevuses parima ning kui väärtustatakse iga sooritust, siis oleme ühiskonnana tugevamad.
 |
| Minu ülesanne Kohilas oli teha Allarile tempot vähemalt 2 km kolmest. Allar võitis etapi ja lõppajaks märgiti uus isiklik rekord 8.14.56! Mina aga tegin oma tööd halvasti, jooksin esimese kilomeetri liiga kiiresti (2.37), mistõttu ülejäänud distantsist joosti langevas tempos. Küllap sinna jäi ka Allarile 8 – 10 sekundit kiirem aeg. Minu jaoks oli tegemist viimase tugeva pingutusega enne laupäeval Londonis toimuvat Euroopa karika 10 000 m jooksu. FOTO: Jan Õiglane |