Niimoodi tippsportlased ei treeni, tuleb esimesel võimalusel treeninglaagrisse sõita. Neid mõtteid mõlgutasin märtsi kolmandal nädalal, kui lõpetasin oma 32 km pikkuse treeningu Lõunakeskuse MyFitness jooksulindil. Kehva ilma tõttu sain korduvalt tunda ka sisehalli pikkade lõikude treeninguid. Palju mis palju – nendes kunstlikes tingimustes on suure mahuga treenides vigastuse oht suur ning treeningkvaliteet kehv.

Otsus langetatud ja juba kolme päeva pärast lendasin Portugali, Monte Gordo treeninglaagrisse.

Olin ära unustanud, kui mugav on Euroopa treeningpaigas elada. Kui juba voodimadrats on minu jaoks luksus, siis rääkimata kõigest muust: toakoristus, voodiriided, elektripliit, soe dušš, käterätikud, kolm kraanikaussi, köök ja puhas WC. Vägisi kipub pähe küsimus, et mida ma sealt Keeniast küll otsin. Igal juhul mitte mugavusi!

Monte Gordos käisin viimati kümme aastat tagasi. See on koht, kus toimus minu esimene välislaager. Meenuvad selgelt need treeningud, mis sai toona tehtud. Võrreldes tänasega olin alles nõrk ning kehvas vormis, tundub uskumatuna, millise arengu olen vahepealsete aastatega teinud.

Restoran, mida külastasin kümme aastat tagasi, on ikka veel endine – alates laudlinadest kuni ettekandjani välja. Milline nostalgiaR