Pikamaajooksu võistluse enesetunne sarnaneb kui kakahäda kannatamisega. Mida lähemale jõuad tualettruumile või finišijoonele, seda talumatuks läheb enesetunne. Võiks ju vastupidi olla? Tegelikkuses võibki, kuid siis tuleb oma mõtteviisi muuta. Selle asemel, et pingsalt tualetti või finišit oodata, keskenduda rohkem teekonnale ja hetkele, milles oled.
Ka kõige kogenumadki sportlased ekslevad oma mõtetes juba finišis, kuigi võistlus on veel pooleli. Mis selles halba on? Tulemus kannatab! Mida keskendunumalt on sportlane oma tegevuses, seda parem tuleb ka lõpptulemus.
Kui laupäeval Göteboris 5000 m jooksus aafriklaste järel jooksin, ootas väsinud keha enneaegselt finišijoont. Pidin paaril korral endale sisendama, et veel on pikk maa minna. Selline mõtteviis toimis hästi, jooksin vastuvaidlemata grupis ning keskendusin tegevusele, hoolimata sellest, et keha protesteeris.
Võistlusele minnes teadsin, et “jänes” peaks jooksma 13.20 tempos. Paraku jooksis ta palju aeglasemini, sest ilm oli väga tuuline, mis häiris tempotunnetust. Olin keenialaste ja etiooplastega koos kuni viimase ringini. Lõpuheitluses pidin leppima viienda kohaga ja ajaga 13.43.70. Väsinud keha ei lubanud lõpuspurti teha.
Minu järgmised võistlused toimuvad 22.-23. juunil Iirimaal Dublinis. Seal esindan Eesti koondist 5000 m ja 3000 m jooksus Võistkondlike Euroopa meistrivõistluste raames. Minu jaoks on see juba üheksas aasta esindada Eesti koondist sellel jõuproovil. Varasemalt olen koju toonud neli alavõitu.
 |
| Euroopa karikavõistluste II liiga jõuproovil Taanis, Odenses 3000 m 1. koht |