Kui kell südaööd näitas, kõlas viimane stardipauk. Ühel jooksjal nägu punane, teisel valge. Tormakas käib kõhuli, ahne saab haamri. On neid, kes loobivad naelikuid ja mõni hõiskab võidurõõmust – sündis ju võimas isiklik rekord. Need on mõned hetked laupäevasest kergejõustikuvõistlusest Belgias, Oordegemis.
 
Belgia võistlused on alati väga omanäolised. Jooksualad on enamasti hilistel õhtutundel, sest siis on tuul vaibunud ning päike loojunud. Auhinnarahad on väikesed, seetõttu keskenduvad võistlejad pigem heale sooritusele kui rahale. Kohal on parimad jooksjad üle kogu maailma kuna paljud treeninggrupid resideeruvad lähipiirkonnas. Kõik need tingimused tagavad väga hea soorituse peaaegu igale võistlejale.
 
Olen Belgias korduvalt võistlenud ning ei ole pidanud peaaegu kunagi pettuma. Seekord olin taaskord Oordegemis. Selle staadioniga seovad mind väga meeldivad mälestused, sest just seal täitsin ma Pekingi olümpiamängude normatiivi 1500 m jooksus. 
 
Nüüd võistlesin oma hooaja esimesel 5000 m jooksus. Segaste asjaolude tõttu hilines võistlus pool tundi. Lihas jahtus pisut maha ning setõttu esimestel ringidel ei tunnetanud tempot. Kaotasin mõned rasvased sekundid ja jäin juhtgrupist natuke maha. Justkui karistuseks lohaka stardi eest pidin nõrgemaid järgi vedama – olin oma grupi tempotegija. Õnneks viimasel kolmel ringil tulid tagant poolt mehed appi tempot tõstma, lõpetasime viimase ringi koguni 59 sekundiga. Kaks eesmärki said täidetud – mitte oma sakslasest toanaabrile kaotada ning aeg alla 13.40. Lõpptulemusek