Täna lööb internetis laineid lugu minu treeningpartnerist Ibrahim Mukunga Wachirast.
Ajakirjanik Priit Pullerits “avas moosipurgi kaane”, kui küsis Mukunga olümpiakavatsuste kohta. Keenialase vastus oli veenev ning selge – ta tahab esindada Eesti koondist Tokyo olümpiamängudel aastal 2020.
Pullerits teadis, et see “moos” on maitsev ehk lugu saab olema populaarne. Viimastel päevadel on ju Eesti meedia üheks räägitavamaks teemaks sisserändajad. Lugusid tuleb igast ilmakaarest. Seega sobib Mukunga olümpialugu mujalegi kui ainult Postimehe spordirubriiki.
Immigratsiooni teema on põletav paljude kodumaad armastavate eestlaste jaoks, eriti ajal kui Euroopa Liit survestab liikmesriike immigrante vastu võtma.
Näen immigranti kui külalist, kellele tuleb osutada külalislahkust. Külaline ei ole külaline, kui teda peab vastu võtma vägisi. Siis on ta sissetungija, kes saab inimeste pahameele osaliseks.   
Tunnen muret Eesti rahva tuleviku pärast. Hirmu tekitavad uudised naaberriikidest, kus sisserändajad panevad toime hulgaliselt kuritegusid, ei austa kohalikku kultuuri ega rahvast.
Iga immigrant pole sissetungija. Minu tutvusringkonnas on eestlasi, kes põgenesid sõjaajal Soome, Rootsi, Inglismaale ja mujalegi. Ühel neist käisin hiljuti Californias külas, ta põgenes sõna otseses mõttes surma eest. Olgu tänu nendele riikidele, kes meie rahvast hädaajal aitasid! Õigustatud põhjuseid, miks inimesed oma kodumaalt emigreeruvad, on teisigi.
Väidet, et üle Vahemere tulevad inimesed on enamus sõjapõgenikud, tuleb põhjalikumalt uurida. Eriti, kui on olemas fakte inimsmuugeldamise osas.
Mukunga pole sõjapõgenik, ta on lihtsalt Keenia sportlane, kes treenib koos eestlasega ning võistleb kõigile suunatud rahvaspordiüritustel. Oleme tema kodakondsuse vahetamisest vaid naljatades rääkinud. Seda, kui tõsiselt ta kodakondsuse vahetamise peale mõtleb, ma ei tea. Tema s