Minu spordiaasta 2020 - Tiidrek Nurme | Sportlane. Pereisa. Kristlane.

Minu spordiaasta algas võimsa pauguga veebruaris toimunud Sevilla maratonilt, kui ületasin finišijoone olümpianormi tähistava ajaga 2.10.02. Saavutusega kaasnenud emotsioon oli ehe – tänu olgu Jumalale, et ta arvestab ka minu unistustega. Spordifüsioloogidele see tulemus väga üllatusi ei valmistanud, sest mulle on antud eeldused, mille põhjal saab selliseid tulemusi prognoosida. Siiski ei ole alati kõik nii, nagu paberilehele kirja paned. Tipptulemused sünnivad siis, kui kõik head asjad omavahel kokku langevad. Ja kõige tipuks – kvaliteetseid kilomeetreid on vaja joosta! Võistluseelse laagri korraldasin Keenias, see oli minu 20. treeninglaagrit sealmaal. Lisaks treeningutele keskendusin pereelule ning Eesti maja Keenias neljanda hooaja projekti elluviimisele.

Pilt on tehtud 40 km vaheajapunktis. Ajal, kui minu peas mängis laul “Everybody Hurts.” Taamal Sevilla katetraal, Euroopa suurim gooti stiilis kirik. Foto: Cano Fotosports

Olümpiapilet taskus, asusin uusi plaane koostama. Planeerimise juures tuli hoolikalt vaadata, et pere ellu jääks – naine vastu peaks ning kolme lapse vajadused saaksid rahuldatud. Olgugi, et peale Sevilla jooksu jäin perega Portugali treeninglaagrisse, otsustasin aega pisut maha võtta. Ja siis tuli see C…..9. Portugalist sisuliselt evakueerusime viimase liinilennuga. Edasi läks nii, nagu poleks keegi arvanud – maailm pandi justkui seisma, nii rahvusvahelised kui ka kohalikud spordivõistlused jäid ära. Kõige krooniks lükati edasi Tokyo olümpiamängud.

Perega isolatsioonis pärast Portugalist evakueerumist.

Märtsis ja aprillis sain nii treenida, et sisuliselt poes ega spordihoones ei käinud, treenereid ja kaassportlasi ei näinud. Vahel vaid füsioterapeut Peeter Nigolit. Trenni sai tehtud, kuid seda eelkõige enesetunde tõttu. Tagahoovis oli mul minijõusaal ning metsarajad olid kõigile avatud.

Isolatsiooni perioodi alguses käisin jooksmas südaöösiti. Pildil lõpetasin mäkkejooksu treeningu Tartus, Riia mäel.

Pärast koroonapiirangute lõdvendamist läksin esimesel võimalusel KEVEKi staadionisarja 5000 m jooksu etapile. Võistlesin sisuliselt tühjal Tamme staadionil koos laste ja veteranidega. Nii sai hiliskevadel lausa kolm etappi tehtud. Füüsiline vorm hakkas ilmet võtma juuli lõpus, kui jooksin isikliku rekordi 1000 m jooksus, ajaks märgiti 2.25.5. Salamisi keskendusin Eesti meistrivõistluste 1500 m jooksule, tahtsin taaskord võita. Kuid tulin napilt teiseks Kaur Kivistiku järel. Küll aga võitsin nii Eesti meistritiitli kui ka Balti meistrivõistlused 5000 m jooksu distantsidel.

Nii tuli Balti meistritiitel 5000 m jooksus. Foto: Romāns Kokšarovsi

Eraldi tähelepanu pälvib augusti lõpus toimunud miilijooks Kohilas ning 800 m jooks Pärnus. Miilijooksus võitsin revanši Kaurilt ning 800 m jooksus edestasin vastset Eesti meistrit Karel-Sander Kljuzinit, isiklik rekord jäi aeglase alguse taha. Ja siis tõttasin Tartu ülikooli bakalaureusekraadi kaitsma, ära jäetud olümpiamängud kinkisid erakordse võimaluse ülikooliõpingud lõpule viia!

EMV 1500 m. Ei ole võimalik, ei saanud “hullust” lahti…
Foto: Raul Mee

Paralleelselt staadionihooajaga tegelesin bakalaureusetöö kirjutamisega. Kaitsesin töö teemal “Vastupidavuslik töövõime kõrge temperatuuriga keskkonnas.”

See, mida suvel staadionirajal korda saatsin, on mulle endalegi üllatus – kõik viitab sellele, et minu keskmaajooksja sisu on veel endiselt alles. Sain jala kiireks ning laktaatse vastupidavuse heaks. Võtsin selle kaasa sügisel toimunud maanteevõistlustele. 10 km maantejooksu Eesti rekord 29.04 sai Raplas uuendatud nii muu seas ning kaks nädalat hiljem Tartuski jooksin sinnakanti.
Raplas joostud 10 km maanteejooksu Eesti rekord 29.04 tuli tugeva tuule ja üksinda punnitamise kiuste. Foto: Siim Solman

Kõik see tekitas suurt huvi, missuguse tulemuse suudan joosta poolmaratoni maailmameistrivõistlustel Poolas, Gdynias – ainukesel kergejõustiku tiitlivõistlusel aastal 2020. Tuli uus Eesti rekord 1.02.20 ja seda lausa 40 sekundiga. Lõpetasin 122 jooksja hulgas 41. kohal. Hammas jäi verele, sest jõu parema jaotamise korral võinuks rekordi lausa 61 minutisse viia.

Gdynia poolmaratoni MMi stardieelne seisund. Näod jutustavad loo. Foto: Dan Vernon

Gdynia poolmaratoni MM. Keskendunult rekordi suunas. Foto: Nate Castner

Enne kui vana aasta hingekella lööma hakkas, osalesin 20. detsembril Taipei rahvusvahelisel maratonil. Pärast kahe nädalast karantiiniperioodi Taipei linnas asuvas hotellis saavutasin kõrgetasemelises konkurentsis 3. koha.

Kolmas koht Taipei rahvusvaheliselt maratonilt 2020. Foto: Lian Chen

Selle võistlushooaja tulemused kinnitavad, et minu iseloomule sobib selline teadmatus ja spontaansus päris hästi – viis isiklikku rekordit, kaks rahvusrekordit ning olümpianorm viitavad sellele, et saatsin korda ühe edukama hooaja oma 17-aastase karjääri jooksul.

Meie ponnistusi märkasid ka fännid, kergejõustikuklubid, treenerid, ajakirjanikud ja kergejõustikuliit, kes valisid mind 2020. aasta meeskergejõustiklaseks.