Uus hoone, uus algus
Viimastel päevadel on meedias olnud juttu kiriku müügist Tartus. Väidetavalt on tegu omapärase tehinguga – kinnisvaraturul ei ole just igapäevane asi kirikuid osta ja müüa.
Ostjaks oli Tartu Kolgata baptistikogudus. See on olnud minu “vaimulikuks koduks” viimased seitse aastat. Meie kogudus vajas suuremat hoonet.
Kolgata koguduse kahte kirikuhoonet omavahel võrrelda on kerge: üks on nagu puukuur, teine nagu konverentsikeskus.
Vana koguduse hoone
Oletada võib, et “puukuurist” väljakolijad võtavad oma seitse asja ning enam sinna “kuuri” oma nägu ei näita. Nüüd nad on ju moodsas ja palju mugavamas hoones.
Need, kes nii arvavad, eksivad! Viimasel “puukuuri” jumalateenistusel pühkisid mitmed osalejad pisaraid. Oli meeliliigutav õhkkond. Üks kõneleja tunnistas, et selles hoones viibis ta juba emaüsas olles. Seal ta on noorena ristitud ning laulatatud. Selles hoones on ka tema isa viimasele teekonnale saadetud. See on olnud tema “vaimulikuks koduks” kogu tema elu.
Pean tunnistama, et ka minu elu ühed ilusamad momendid on möödunud selles majas. Sealt ma leidsin endale võrratu naise. Sealt ma leidsin endale asendamatud sõbrad. Seal on “seotud minu haavu.” Seal on antud mulle hingamist ning ilusaid mõtteid. See on koht, kuhu läheksi