Restorani lauad olid tühjad, kui nautisin oma õhtusööki. Sisse astus lühikest kasvu viisaka väljanägemisega kaabuga vanahärra, kes sammus julgelt minu laua poole. Sõnagi lausumata võttis ta minu lauas istet. Tegin näo, et pole teda näinud, ning jätkasin oma õhtusööki. Põrnitsedes oma toitu, üllatusin, et ta mind ei kõneta. Seepärast otsustasin ise jutulõnga avada. Küsisin tema käest, millega ta igapäevaselt tegeleb. Vastuseks sain: „Ma teen äri.“
Pühapäeva pärastlõunal sõitis minu hotelli ukse ette vana Toyota. Roolis istus see sama kaabuga vanahärra. Ta võttis mind peale ja me sõitsime koos Falling Watersikeskkooli õuele. Koolim