Üks viimaseid lauseid, mida sain Andrusele tema eluajal öelda, oli, et ta on minu lemmikajakirjanik. Meie läbikäimine algas minu sportlaskarjääri algusest, ligi kakskümmend aastat tagasi. Meie ühine Ameerika sõber Nick ütles, et ta oli üks lahedamaid eestlasi, keda ta tundis.

Pilt on tehtud 2017. aasta augustis Pirital, vahetult enne kergejõustiku maailmameistrivõistlusi Londonis. Andrus tuli treeningule maad kuulama. Vasakult: Roman Fosti, Mark Misch, Tiidrek Nurme ja Andrus Nilk.

Olgugi, et Andrus jättis kohati kangekaelse ja nõudliku ning jonnaka inimese mulje, peitus tema hinges aus, õiglane ning kohusetundlik inimene. Mul ei õnnestunud temaga eluajal tülli minna, kuid ma usun, et potentsiaali meil mõlemal selleks oli. Kaks kanget mõlemad. Parimal juhul lahendatakse tülisid andeksandmisega. Ma ei tea, kuidas ta selle küsimusega oma elus tegeles, kuid ühel suvisel kohtumisel ta tundis olevat rabatud sellest, kui rääkisin, et Jumal annab andeks kõik. Tundus, et ikkagi tegeles.

Ajakirjanikuna eristus Andrus sellepoolest, et ta nõudis kvaliteeti, olgugi et kaasaegne ajakirjandus liigub jõuliselt vastupidises suunas. Andrus soovis, et lood oleks võimalikult läbipaistvad, mitmekülgsed ning tasakaalukad. Faktid talle meeldisid!

Andrus intervjueerib treener Mark Mischi. Juuni 2019. Tallinna Kalevi staadion.

Kui ta kirjutas lugu sportlasest, siis küsis ta informatsiooni ka sportlase abipersonali käest, vahel keskenduski ta pigem abipersonali mõtetele kui sportlase mõtetele. Andrus teadis, et igasugused infokillud teevad loo huvitavamaks ning sisukamaks ja nende kildude nimel oli ta valmis vaeva nägema.

Andrus tegeles ka ise spordiga, see andis võimaluse nii mõnelgi korral tippsportlastega trenni teha. See pilt on tehtud Tallinnas Pirita metsas. Koos Mukungaga tehakse kereharjutusi.

Pilt on tehtud 2019. aasta juunis Audentese staadionil. Andrus tegi soojendusjooksu koos intervjueeritavatega.

Mul vedas, et Andrus oli suur jooksufänn: see andis mulle kui tippjooksjale väikese eelise. Nimelt mind jälgis üks tegelane, kes tundis oma ala läbi ja lõhki, tema silmapaar oli näinud seda, mida nüüd saan vaid raamatust lugeda. Andrusega ei lahkunud ainult inimene, vaid ka tohutu infohulk, mida kellelgi teisel ei ole.

Tokyo olümpiamängudele reisides tuli Andrus spetsiaalselt Tallinna lennujaama selleks, et mulle ja minu treenerile head reisi soovida. Ta oli tõeline jooksufänn! Just selliste pärast tasub spordiga tegeleda.

Alles hiljaaegu pani Andrus ennast proovile, tulles Keenia treeninglaagrisse. Olime tema tulemisest rääkinud juba kümme aastat. Reis kujunes sedavõrd seikluslikuks ja huvitavaks, et ta kirjutas sellest suisa mitu artiklit. Mul oli hea meel teda võõrustada ning kogu reisi vältel välja aidata. See on üks selliseid ilusaid mälestusi, mida seoses Andrusega endaga kaasa võtan.

Imeilusad Kerio Valley vaated pandi turiste alati pilte tegema, vaba liikumisega lehmad sobivad ka Keeniat iseloomustama. Pildil Andrus, Riina ja Silva.

Mulle meenub, kuidas ta üritas jalgrattal jooksjatega sammu pidada, tõusudel oli tema ähkimist kaugele taha kuulda, aga laskumistel jõudis järgi. Olime ju 2500 m kõrgusel merepi