Neliteist aastat tagasi, kui alustasin regulaarsete jooksutreeningutega, poleks ma osanud arvata, et sellest kujuneb minu elukutse*.
Selle aja jooksul olen purustanud mitmeid Eesti rekordeid eri jooksudistantsidel ning kuulun maailma nelja inimese hulka, kes on osalenud kahel erineval olümpial 1500 m ja maratoni distantsidel. Ometi olen vaid üks väike mutrike Eesti kergejõustiku ajaloos, mis kulmineerub sellel nädalavahetusel 100. meistrivõistlustega.

 

Eesti kergejõustikukoondis Kreetal 2015

 

Eestis olen harjunud teadmisega, et riigi meistrivõistlustel olen favoriit. Ometi näen oma auhinnakapis ka hõbemedaleid ja ühte pronksi. Homme olen taaskord 5000 m stardis, minu põhirivaaliks on maratoonar Roman Fosti. Kes Eesti kergejõustiku lähiajalugu mäletab, see teab, et temaga pidasime aastal 2014 maha ilusa duelli, millest Roman väljus võitjana 0.01 sekundise edumaaga. Kas homme saab olema järjekordne napikas? Kumb meist on enne Londoni maailmameistrivõistlusi paremas vormis? Kõik see selgub pühapäeval kell 18.05 Tallinna Kadriouru staadionil. Kes kohale ei tule, näeb otseülekannet Delfi TV-s.
Eesti meistrivõiste 5000 m jooks aastal 2014. (Photo: Hendrik Osula)
Rio de Janeiro olümpiamängud 2016. (Photo: Tairo Lutter)
* Mis elukutse see jooksmine ikkagi on?
Kas pole millegi targemaga tegeleda, kui mööda maailma ringi kolada ning muudkui joosta? Sellisele küsimusele vastan sageli küsimusega – “Mis on sinu arvates see õige elukutse?” Mõned ütlevad, et arst päästab palju inimelusid. Teised ütlevad, et ehitajad ehitavad vähemalt maja, mis hiljem silmaga näha. Mis tont see jooksja siis ikkagi on? Mitte midagi ta sisuliselt ju üles ei ehita, mitte kellegi elusid ta ei päästa. Ometi mõtlen, et majagi ju laguneb ära ning inimene on surelik, mis siis ikkagi on see õige elukutse?