Kõige esimeses Keenia treeninglaagris kogesin suurt kultuurišokki. Mäletan selgesti seda pärastlõunast aega, kui Eesti jooksjaid vedav buss läbi Eldoreti linna sõitis. Läbipaistvate bussiakende tõttu olime kõigile nähtavad, kohalikud õgisid meid oma pilkudega.  Olin esimest korda elus olukorras, kus taipasin, et olen teistsugune. Sisimas lootsin, et ma ei pea kunagi bussi uksest välja astuma. Hirm haaras minu südame.
Must ja valge käsi 
Foto: Mati Lohu

Tänaseks olen Keenias elanud ligikaudu 16 kuud. Olen harjunud, et inimesed mind vaatavad, katsuvad, juukseid silitavad ning raha küsivad. Kui see kõik juhtuks Eestis, siis tõenäoliselt lõpetaksin sarnased olukorrad suure tüliga.

Kohalik laps katsub Jakobit (Keenia, jaanuar 2012)
Foto: Mati Lohu

Kohati tundub Keenia elu nagu mängumaailm. Minu jaoks elulised probleemid lahendatakse kerge naeratuse ja kiire unustamisega. Hiljuti, kahetunnist pikka jooksu tehes, möödusime ühest väikese lapse matusest. Minu treeningpartner viitas naeratades: “See on matus.” Hiljem külastasin seda sama matmispaika – ristid olid viltu, haud haua otsas ning ei ühtegi jälge külastajatest. Surnud, siis surnud. Vähemasti surnuaed oli ilusa koha peal, suurepärane vaade Nyahururu linnale.

Keenia tõsielu on eestlase jaoks sageli huumor.
Enne Nyahururu linna tulekut, palusin kohalikul pastoril hotellis toa