Kõige esimeses Keenia treeninglaagris kogesin suurt kultuurišokki. Mäletan selgesti seda pärastlõunast aega, kui Eesti jooksjaid vedav buss läbi Eldoreti linna sõitis. Läbipaistvate bussiakende tõttu olime kõigile nähtavad, kohalikud õgisid meid oma pilkudega.  Olin esimest korda elus olukorras, kus taipasin, et olen teistsugune. Sisimas lootsin, et ma ei pea kunagi bussi uksest välja astuma. Hirm haaras minu südame.
Must ja valge käsi 
Foto: Mati Lohu

Tänaseks olen Keenias elanud ligikaudu 16 kuud. Olen harjunud, et inimesed mind vaatavad, katsuvad, juukseid silitavad ning raha küsivad. Kui see kõik juhtuks Eestis, siis tõenäoliselt lõpetaksin sarnased olukorrad suure tüliga.