Viimase kümne aasta jooksul olen Keenias treeninud 16 treeninglaagris, kokku olen elanud seal peaaegu kaks aastat. Isu siiani otsa ei saa! Tulevad teisedki eestlased, nii sportlased kui ka muud huvilised. Lausa gruppide viisi, tahavad ju ka nemad siin joosta, inimesi aidata ning üleüldse maailma avastada. Parimatel päevadel olen treeninglaagris viibinud koguni kaheteistkümne eestlasega.

 

Pildil hulk eestlasi koos Keenia sõpradega Mukunga koduõuel. (2015 veebruar)

 

Kui esimesel kuuel aastal treenisin enamasti Itenis ja Eldoretis, siis viimasel neljal aastal olen rohkem Nyahururus viibinud. Need piirkonnad on erinevad nii looduslikus kui ka ühiskondlikus mõttes. Kui ühes piirkonnas on valdavaks hõimuks kalenjin, siis teises kikuju. Mainitud hõimud erinevad üksteisest oma keele, kultuuri ja elustiili poolest.

Sportlased tulevad Keeniasse keskmäestiku pärast, sest mäestikus treenimine stimuleerib punavereliblede arvu kasvu. Hiljem merepinnal treenides aitab suurem hulk punavereliblesid hapnikku paremini lihastesse ja kudedesse kanda. Nyahururus treenides jookseme 2300–2550 m kõrgusel.

Uskuge, hapnikuvaeses õhus on raske treenida, eriti kui maastik on mägine.