Viimase kümne aasta jooksul olen Keenias treeninud 16 treeninglaagris, kokku olen elanud seal peaaegu kaks aastat. Isu siiani otsa ei saa! Tulevad teisedki eestlased, nii sportlased kui ka muud huvilised. Lausa gruppide viisi, tahavad ju ka nemad siin joosta, inimesi aidata ning üleüldse maailma avastada. Parimatel päevadel olen treeninglaagris viibinud koguni kaheteistkümne eestlasega.

 

Pildil hulk eestlasi koos Keenia sõpradega Mukunga koduõuel. (2015 veebruar)

 

Kui esimesel kuuel aastal treenisin enamasti Itenis ja Eldoretis, siis viimasel neljal aastal olen rohkem Nyahururus viibinud. Need piirkonnad on erinevad nii looduslikus kui ka ühiskondlikus mõttes. Kui ühes piirkonnas on valdavaks hõimuks kalenjin, siis teises kikuju. Mainitud hõimud erinevad üksteisest oma keele, kultuuri ja elustiili poolest.

Sportlased tulevad Keeniasse keskmäestiku pärast, sest mäestikus treenimine stimuleerib punavereliblede arvu kasvu. Hiljem merepinnal treenides aitab suurem hulk punavereliblesid hapnikku paremini lihastesse ja kudedesse kanda. Nyahururus treenides jookseme 2300–2550 m kõrgusel.

Uskuge, hapnikuvaeses õhus on raske treenida, eriti kui maastik on mägine.

Sportlased tulevad ka ilusa ilma pärast. Professionaalsed jooksjad eelistavad treenida soojas ja kuivas kliimas. Ekvatoriaalses kliimavööndis asuv Keenia on merepinnal väga palav. Eesti jooksjad Allar ja Heinar käisid hiljuti Mombasas, kus temperatuur tõusis lausa 34 kraadini. Keskmäestikus on aga kliima enamasti kuiv ja päikese käes meeldivalt soe. Vahel üllatab ka vihmaperiood.

Põllumehele rõõmuks, turistile kurbuseks – sombune vihmaperiood.

Kui Itenis on ainult mägine maastik, siis Nyahururus saab soovi korral ka tasasel maastikul joosta. Jooksuradade valik ja variatiivsus on Nyahururus suurepärane, isegi seitsme nädala jooksul pole igav hakanud. 

Nyahururu pehme pinnasega karjamaa lõõskava päikese all. Kas kutsub jooksma?

Keenias ei tunta mõistet amatöörjooksja. Enamus jooksjaid tahavad purustada rekordeid ning võita võistlusi, optimism on seejuures ääretult kõrge. Kõik nad mõistavad, et tuleb tugevasti treenida. Kahjuks on suured unistused ja emotsionaalsed otsused paljudele takistuseks oma parima saavutamisel.

 

Need, kes on näinud, teavad! Eksivad, kes väidavad, et aafriklane on laisk.

 

Paljud eurooplased kardavad Keeniasse tulla toitumisega kaasnevate kõhuhädade pärast. Tõepoolest, Keenia mikrofloora erineb Eesti omast. Seetõttu tuleb jälgida hügieeninõudeid. Üldjuhul on Keenias pakutav toit värske. Talvisel perioodil on Eestis nii kvaliteetset toitu kui Keenias raske leida. Kraanist tulev vesi on hea riiete ja ihu pesuks, kuid enamasti mitte joogiks.

Ndegu riisi ja aedviljadega, Keenia tee.
Keenia turismipiirkonnad on välismaistest turistidest tühjad, kardetakse turvalisuse pärast. Viimasel ajal iga mõne kuu tagant teatud piirkondades “veresaunad”. Siiski on Keenia suur riik, rahutused vaid üksikutes kohtades. Tähelepanelik peab sellegipoolest olema, valgetel turistidel on eeldatavasti palju raha.
Viimaste aastate jooksul on mult varastatud vaid Lambertsi spordijoogipudel.

Vaesus ei jää Aafrikas kunagi märkamatuks. Keenias on tohutult hädasolijaid, mõne inimese olukord murrab lausa südame. Sellest ajendatult võtsime meiegi ette projekti, kus aitame kahel ilma vanemateta lapsel kooliharidust omandada, mõnel vabal päeval käime ka slummis vaestele süüa ja riideid jagamas.

Ilma naljata – viieaastane laps põldu kõplamas.
Keenia linnades käib vilgas elu. Viimasel ajal olen elanud Nyahururu linnas, kohaliku koolimaja territooriumil. Kui päeval on kuulda laste kisa, siis öösel hirnuvad eeslid ning kirevad kuked. Üldjuhul oleme tingimustega aastate jooksul harjunud.
Igal hommikul otsustab ka koolibuss heitgaase otse tuppa lasta.
Keenia savannides elavad eestlaste jaoks juturaamatu loomad. Need meelitavad siia hordide viisi läänemaailma turiste. Nyahururus näeb turiste enamasti maasturitega mööda kihutamas. Kusjuures alles nüüd, kuueteistkümnendas treeninglaagris, saan öelda, et olen käinud safaril.