Augustis üliõpilaste maailmameistrivõistlustel Hiinas pidin leppima neljanda kohaga. Viimasel staadionisirgel olin veel medalikonkurentsis, kuid minust mõõdus itaallane Stefano La Rosa. Hetkel ta viibib koos meiega Keenias samas külalistemajas. Ühel õhtul muljetasime Hiina võistlusest. Tema küsis kui palju ma raha sellega kaotasin, et medalita jäin. Oletasin, et umbes 4000 EUR. Stefano silmad läksid põlema ja kätega vehkides ta hõikas: “Me oleksime võinud ju kokkuleppida, et pool rahast annad sina minule ning mina oleksin neljandaks jäänud.” Nojah, ma ei ole veel näinud, et lõpusirgel kokkuleppeid sõlmitakse. Ma arvan, et ta ei mõelnud seda tõsiselt.
Pilt on tehtud Hiinas koos Stefanoga (peale võistlust)
Eesti edukaim naisjooksja Jekaterina Patjuk on külavahel populaarsust kogunud. Treeningutel ta ei pea üksindust tundma. Viimati nägin teda treenimas koos kahe meesjooksjaga. Üks on palgaline, teine võibolla armunud. Peale treeningut vaatab üks treeningpartneritest Jekaterina jalgu ning küsib tõsiselt: “Kas valgete naiste jalad ei olegi karvased?”
Jekaterina koos treeningkaaslasega
