ENG version

Aasta algas jaanuarikuise Keenia treeninglaagriga, mis kestis mai kuuni. Treeninglaagrisse minnes polnud minu võistlusgraafik veel paigas, kuna mitmete jooksuvõistluste toimumine oli maailmas valitseva koroonakriisi tõttu küsimärgi all. Lisaks jõudsin treeninglaagrist tagasipöördumise kuupäeva kaks korda muuta. Vahepeal ühines minuga kogu perekond, seda tänu distantsõppele läinud Eesti koolidele. Keeniaski piirati inimeste liikumist eri riigi piirkondade vahel, kuid meie tegevust see ei häirinud.

Kvaliteetaeg perekonnaga ehk ühine arbuusi söömine.

Laagris olles sain omapärase kutse Belgia jooksustaar Bashir Abdi käest. Ta kutsus mind osalema Djibouti esimesele rahvusvahelisele poolmaratonile. Pärast mõningasi arutelusid treener Mark Mischiga ning meie Keenia majapidaja Margusega, võtsin aprillis suuna “Aafrika sarve” suunas. Kõrgetasemelisel jõuproovil ning rasketes kliimatingimustes saavutasin ajaga 67.07 16. koha. Kogemus oli asukohariigi tõttu väga eksootiline, sportlikus mõttes sain taaskord järgi proovida kuumas kliimas võistlemise, mis mind ka Tokyo olümpiamängudel ees ootas.

Djibouti esimese rahvusvahelise poolmaratoni stardirivi.

Mai kuus Eestisse tagasi tulles olin saavutanud küllaltki hea sportliku vormi. Juba esimestel rajatreeningutel tundsin ennast hästi. Valmistusin Birminghamis toimuvateks Euroopa 10 000 m karikavõistlusteks. Nägin selles võistluses head võimalust treenida nii kiirust kui vastupidavust. Uskusime treeneriga, et see annab hea ettevalmistuse ka Tokyos toimuvaks maratoniks.

Birminghamis saavutasin B jooksus 3. koha uue isikliku rekordiga 28.37. Etteastet pean igati õnnestunuks, sest võistluse algtempo oli sobiv ning suutsin tempot üksinda hoida ka distantsi kõige raskemal hetkel.

Pilt 10 000 m jooksust Euroopa karikavõistlustel Birminghamis.

Kogu Tokyo Olümpiamängude viimase ettevalmistustsükli viisin läbi Eestis. Mul olid selleks suurepärased tingimused. Mukunga treeningpartnerina, Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi alpituba ning tagatipuks oli meil Eestis mitu nädalat Vahemereäärne kliima. Viimane sobis väga hästi kokku Tokyos valitsevate tingimustega, mistõttu aklimatiseerumiseks ei pidanudki spetsiaalset programmi ellu viima.

Olümpiamängude eelselt võistlesin kahel staadionijooksul. Juuni lõpus toimunud Eesti meistrivõistlustel võitsin ajaga 13.56 oma 10nda meistritiitli 5000 m distantsil. Kaks nädalat enne Tokyo maratoni läbisin Viljandis soolojooksuga 3000 m, ajaga 8.06. Need võistlused kinnitasid, et olin liikunud oma treeningtegevusega õiges suunas ning üle ei jäänud muud kui hoida organismi Tokyo jaoks värskena.

Tokyo Olümpiamängudel saatis mind kuidagi eriline soosing. Kuna võistlus toimus 800 km Tokyost eemal Sapporos, siis Eesti Olümpiakomitee otsustas minu ja Romaniga kaasa saata kolm abilist. Tulid Mark Misch, Toomas Tarm ja Peeter Nigol. See seltskond sobis hästi koostööd tegema ning hoolimata nädal aega isolatsioonihotellis viibimisest, olin võistluspäevaks igati valmis tegema ühe hea soorituse.

Meeskonna kohtumine, päev enne olümpiamaratoni.

Au olgu Jumalale kõrgel.

Tokyo maratoni lõpetasin 27. kohaga, ajaga 2.16.16. See on 116 mehe konkurentsis suurepärane saavutus. Hindasime treeneriga oma võimalusi pürgida koguni top 20 hulka, kuid see eeldanuks 100% õnnestumist. Suurema osa distantsist jooksin üksinda ning püüdsin ükshaaval kinni mehi, kes oma võimeid Sapporos valitsevates tingimustes olid ülehinnanud. Kui kõik muu läks enamvähem plaanipäraselt, siis probleeme tekkis vedeliku tarbimisega. Nimelt joogikava, mida olin korduvalt erinevatel võistlustel ja treeningutel järgi proovinud, vedas alt. Lisaks võinuks distantsi esimeses pooles rohkem kella vaadata. Kokkuvõttes olen oma olümpiakogemusega väga rahul. Olin heas vormis, terve ning meil oli hea tugimeeskond, tänu kellele suutsin realiseerida selle, milleks võimeline olin.