USA, vol 4
 
Miks Jumal meid karistas? Nii küsis Euroopa üks parimaid pikamaajooksjaid, Bashir Abti, kui viibisime Hoka One One kergejõustikuvõistlusel Californias, vihma käest räästa all. Nii seisid ka kõik teised sportlased, kes tol õhtul veel võistlema pidid. Seisid ka treenerid ja võistluskorraldajad. Olime justkui üks suur pere, ühist mure jagamas.
Pole veel Bashiri kurvana näinud
Ja jäetigi ära… vihm ja äike lihtsalt ei taandunud. Colorado Springsi ülikooli teener Mark Misch teadis õelda, et tippsportlased on üsna peenutsejad – mida tugevamad sportlased, seda nõudlikumad nad on. Ei saa salata, kohal olid ju maailma ühed tugevamad 5000 m jooksjad. Küllap mõnel vähem esinduslikumal võistlusel poleks vihmasadu kedagi seganud. Mäletan, et eelmine aasta, Kuressaare staadioni avamisel, oli ilm hullemgi, kuid võistlus toimus sellegipoolest.
 
Ütlesin Bashirile, et Jumal teab kõike, võibolla mõnel California põllumehel oli vihma hädasti tarvis.
Ehk jääb järgi?
Eesti jooksjad Hoka One One Middle Distance Classicul
Allar, Kaur, Tiidrek ja Liina (vasakult)
Õnnitlused Kaur Kivistikule, kes sai 3000 m takistusjooksu, enne tormi, ilusa tulemusega tehtud! Imetlen mehe sihikindlust halastamatul jooksudistantsil. Vapper oli ka Liina Tsernov, kes vigastuse kiuste võistluse lõpetas.
Minu “USA turnee” sai sellega ka lõpu. Neljast võistlusest kaks jäid ära, just need, kus oleks tahtnud tugevas konkurentsis head tulemust. Püüan tänulik olla ka nende kahe teisejärgulise võistluse eest, millel võidukalt osalesin.

Plaanide muutuse tõttu olen taaskord reisil, seekord Belgias. Soovin võistelda Oordegemis, 5000 m ja 1500 m jooksudes. Tahaks loota, et homme on mõnel Belgia põllumehel ka päikest vaja.

Kuidas läks 5000 m võistlus?