Omal ajal oli Endel Eesti kõigi aegade teine 1500 m jooksja. Mees, kes jäi teisena välja NSVL-i Mehhiko olümpiakoondisest.

Endel Pärn andis mulle sportlase identiteedi, mis on kujundanud minu elu viimased 15 aastat. Teisisõnu oli ta treener, kes aastast 2003 kuni 2005 õpetas mind tippjooksjale kohaselt mõtlema, kirjutas treeningplaanid, organiseeris toidu, treeninglaagrid, spordiriided – ta oli justkui teine isa, kellega suhtlesin igapäevaselt.

Endel ja mina. Pilt on tehtud 2004. aasta kevadel Käärikul.

Endel on üks nendest Eesti spordi suurkujudest, kellest avalikult palju ei räägitud, kuid mõju oli ja on kirjeldatamatult suur. Ta oli väga andekas talendiotsija, peaaegu kõik tänased parimad Eesti keskmaajooksjad alustasid tema käe all. Näiteks Andi Noot, Liina Tšernov, Allar Lamp, Kaur Kivistik ning mitmed teised. Tema õpilaste nimekirjas on ka mõned pikaaegsed Eesti rekordiomanikud, nagu Ille Kukk ja Enn Sellik. Ta ei olnud mitte ainult hea talendiotsija, vaid ka hea motiveerija ning suurepärane treeningplaanide koostaja. Tema tugevusteks olid hea analüüsivõime, suurepärane huumorimeel, detailsus, pühendumine ja kogemus enda sportlaskarjäärist.

Endel oli tagasihoidlik mees, kuid tulemused silmapaistvad.
Olgugi, et tänaseks on Endli tuhk Palamusel, elab legendaarne treener ikka edasi. Seda eelkõige sportlaste südametes, tema õpilaste koostatud treeningplaanides, järeltulijates, mälestustes, naljades, võimalik et mõne konkurendi hirmuunenägudeski. Ma ei liialda, kui ütlen, et mitme õpilase jaoks oli Endel ainuke isa.
Endli koostatud treeningplaan aastal 2005. Talle meeldis käsikirjas kirjutada, autogramm all.
Raske on midagi muud Endlile järele hüüda kui:
“JÄÄ JUMALAGA, SUURKUJU!”