Pikad arutelud treener Harryga päädisid sellega, et istun praegu jooksjate maal ning keedan parafiinipliidil putru. Kui tahad parimate jooksjate hulgas olla, pead treenima koos nendega. Kui on valida mitme variandi vahel, siis tuleb valida parim. Valituks osutus Keenia.
Seekord vahetasin treeningpaika. Kui siiani olen viibinud enamasti Rift Valley regioonis Iteni külas, siis seekord tulin Kesk-Kenya linna nimega Nyaharuru. Kuna Iteni jooksurajad on muutunud igavaks, siis tahtsin vaheldust. Õnneks on minu treeningpartner Mukunga selle piirkonna inimene ning tema juhtimisel avastan kiiresti kõige paremad jooksurajad ning treeningvõimalused.
Treeninplaani esimene asi, mis peab paigas olema, on puhkepäev. Minu ja enamuse keenialaste jaoks on see pühapäev. Treeninglaagri puhkepäeva üheks peamiseks reegliks on mitte kodus passida. Vastasel juhul muutub 5-nädalane treeninglaager üksluiseks ning kurnavaks.
Sellel pühapäeval külastasin oma treeningpartneri vanemate kodu. See asub 100 km kaugusel Nyaharurust. Reisi peamine eesmärk oli viia pererahvale riideid, mida olin Eestist Maili käest kaasa saanud. Teadsin, et Mukunga isa suri autoavariis ja ema on viimased kaheksa aastat kogu pere üleval pidanud. Nad on väga vaesed, elavad peamiselt teeistandusest korjatud teelehtede müügist. Mukungal on kaks õde ja üks vend. Kõik nad elavad üheskoos väikeses puuonnis. Juba hoovi sisenedes tervitas mind poolik kivimaja, mis kõnetab isa poolelijäänud plaanidest. Ütlesin Mukungale: “Järgmine aasta tuled Euroopasse ja seal teenitud rahaga ehitad maja lõpuni!”. Mukunga naeratas magusalt ja oli selle ideega nõus. See ei ole nali, sest tegemist on piirkonna ühe andekaima noorjooksjaga. Usun, et ta oleks Euroopas võidum