Nädalavahetusel sai üks asi selgeks, koroona ei ole Eesti kergejõustikku alistanud. Selleaastased meistrivõistluste sportlikud tulemused ja mõõduvõtud ei ole karvavõrdki oma jume kaotanud. Kriis tõestab, et meie sportlastel, treeneritel ja spordijuhtidel ning katuseorganisatsioonidel on sügav sisu.

Kui suve hakul sai selgeks, et lähiajal pole maanteevõistluste suunas mõtet vaadata, siis otsustasin panna ennast proovile lühematel staadioni distantsidel. Ehk, minna tagasi sinna, kust tulnud olen. Salamisi unistasin sellest, et võiks taaskord Eesti meistriks tulla 1500 m jooksus (varasemalt 12 x, nii sees kui väljas). Selles suunas hakkasin juunist vaikselt aga kindlalt liikuma. Päris 100 % sellele erialale siiski keskenduda  ei saanud kuna pean hoidma treeningkavas ka ükskuid kiirust kärpivaid maratonitreeninguid ning intensiivsemalt tegelen ka Tartu Ülikooli õpingutega. Olümpiahooajaks tahaks vähem kõrvalisi ülesandeid jätta.

Laupäeval sain võimaluse ennast ja teisi 1500 m jooksus proovile panna. Suviste võistluste ja viimaste treeningute põhjal hindasin ennast Olavi Allasega võrdväärseks jooksjaks, kuid suur küsimärk oli Kaur Kivistik. Mõlema mehe puhul teadsin, et nende alistamiseks vajan pikka ja kiiret lõppu. Nii otsustasingi kiirendada 900 m enne lõppu ning kruvida tempo nii kiireks, et keegi meist viimasel 200 m peal super kiirust arendada ei saaks.