Etioopia rahvaarv on ligikaudu 80 miljonit inimest. Lastest puudust ei tule. Paljudel lapsevanematel on mitu perekonda, igas perekonnas mõni järeltulija. Küllap eostub mõni emaüsa ka minu endises motellitoas. Seitsmest paarikesest päevas ei jäänud ööseks mitte keegi. Tulid vanad, tulid noored – tulid need, kellel oli raha toa eest maksta. Õhtu hakul ebamääraseid hääli kuuldes, tekkis mul vaid üks küsimus: ”Miks nad seda kodus ei tee?” Teadlikumad teadsid rääkida, et enamasti on siin tegu kõrvalsuhetega.
Kurtsin oma muret kohalikule sõbrale. Tema pakkus meile väikest toakest oma tagasihoidlikus kodus. Kuna ümbruskonna hotellid olid liiga kallid, siis otsustasime Mukungaga tema juurde minna. Seal toimus pesemine veekausis ning asjal käidi metsas. Vesi tuli kanistriga kahe kilomeetri kauguselt tuua. Reaalsus ongi niisugune. Peaaegu kõik etioopialased elavad sellistes tingimustes, paljud isegi hullemates. Tegelikkuses tundsin ennast mõnevõrra mugavamalt kui uhkemas kohas elades. Võibolla seetõttu, et olin kohalikega justkui ühel pulgal. Eemal läänemaailma illusioonidest.
Maja, kus elasime
Tuba