INIMSÜDAMES ON PALJU KAVATSUSI, KUID JUMALA NÕU SAAB TEOKS!

Wednesday, 20 April 2016

Hamburgi maratoni muljed

Neli nädalat enne Hamburgi maratoni polnud veel selge, kus ma võistlen. Otsuse langetasin alles Portugali treeninglaagris. Seal sain treeningute põhjal selguse, et füüsiline vorm on piisavalt hea, et uus maraton just Hamburgis joosta.
Treeninglaagri viimane päev Monte Gordos
Treeninglaager Portugalis Monte Gordos kujunes paremaks, kui esialgu oleksin oodanud. Ilm oli jooksmiseks suurepärane, palju treeningkaaslasi ning mugavad elamistingimused.

Reis Hamburgi maratonile oli mõnes mõttes nagu koju minek. Kohtasin seal palju eestlasi – treener Toomas Tarmi hinnangul osales Hamburgi maratonil ligi nelikümmend eestlast. Minuga samas hotellikompleksis elasid Kristo Reinsalu, Urmas Põldre ja Andrus Lein. Kõrval hotellis elas treener Harry koos Liina ja Leilaga.
Eestlased, kes startisid Hamburgi maratoni eliitgrupis: Kristo Reinsalu, Andrus Lein, Leila Luik, Liina Luik, Tiidrek Nurme (vasakult)
Minu eesmärk oli võimalikult targalt ja keskendunult joosta, püüdsin parandada need vead, mida tegin Valencia ja Sevilla maratonidel. Valisin konservatiivse taktika ehk alustasin üsna aeglases tempos.
Olümpianormi graafiku kirjutasin võistluspäeva hommikul käe peale. Oli abi!
Distantsi alguses valisin välja grupi, mis liigub minule sobivas graafikus. Seal oli umbkaudu seitse meest. Esimesel poolmaratonil domineerisid kolm väikest kasvu Kolumbia jooksjat. Üritasin ise mitte gruppi vedama minna, kuid ikka ja jälle leidsin ennast grupi eesotsast. 
Mitmete positsioonimuutustega jooksime koos ühtlases tempos kuni 30. kilomeetrini. Selles vaheajapunktis hakkas grupp lagunema: kes jooksis WC-sse, kes katkestas. Minul aga oli enesetunne nii hea, et tahtnuks tempot märgatavalt tõsta, kuid aukartusest distantsi pikkuse ees otsustasin pigem tagasi hoida. Sellegipoolest olin kõigest kolmeliikmeliseks kahanenud grupi vedaja. 35. kilomeetril tõstsin tempot ning järgmised viis kilomeetrit jooksin puhangulist vastutuult trotsides distantsi kõige kiirema vaheaja. Raskeks kujunes viimane kilomeeter: kerge tõus ning tugev tuul ja väsimus mõjusid jooksukiirusele, kuid hoolimata sellest suutsin viimased 200 m spurtida. Lõppaeg oli suurepärane – uus isiklik rekord ning maratoni olümpianorm.

Olen väga tänulik treener Harry Lembergile, Toomas Tarmile ja Urmas Põldrele ning mitmetele teistele, kes raja ääres julgustavalt kaasa elasid.
Pärast lõpujoont oli rõõm suur, ka Leila Luik täitis olümpianormi. Treener Harry, Leila ja mina.
Kõige halvemaski unenäos poleks oodanud, et jooksen kõigest viie kuuga kolm maratoni. Vägisi meenub mulle aasta 2008, kui täitsin 1500 m olümpianormi viimasel hetkel, peale mitmeid ebaõnnestumisi.
Mulle tundub nagu oleksin pealtvaataja, kes jälgib kuidas Jumal kirjutab üht elulugu. See lugu on ettearvamatu põnevik, omamoodi seriaal, kuid alati tõsielul põhinev.
2:17.59 ei ole küll maailma hooaja tipptulemus, kuid olümpiamängude ajaloos olen tõenäoliselt neljas mees, kes on kvalifitseerunud erinevatel olümpiamängudel 1500 m ja maratoni jooksus.

Tänan kõik abimehi, kes on mind sellel teekonnal aidanud:
Treener ja mänedžer Harry Lemberg 
Nõuandja Mark Misch
Vaimulik mentor Brad Bartz
Massöör Peeter Nigol
Spordiarstid Agnes Mägi,  Nadezhda Ignatjeva ja Mihkel Mardna
Abikaasa Maili koos lastega



SUURTOETAJA

TOETAJAD





















2 comments:

  1. Mis aja eesmärgi sead endale olümpiaks?

    ReplyDelete
  2. Mõtlen isiklikust rekordist.

    ReplyDelete