INIMSÜDAMES ON PALJU KAVATSUSI, KUID JUMALA NÕU SAAB TEOKS!

Saturday, 28 May 2016

Oleks mul kuri naine

Olümpiahooaeg kestab täie hooga, igal rindel. Äripäev, nagu ikka, võttis rahateema üles pajatab olümpialaste sendilugemisest. Mainiti ära ka minu 300-eurone stipendium, millega olen püüdnud hakkama saada viimased 10 kuud. Rusikaid võiks ju ühes ja teises suunas vibutada, kuid olgem ausad – olen elus ja terve, siiani hakkama saanud.

Hirmuga mõtlen, et oleks mul kuri naine, siis saaksin vist igapäev kolakat, et leiba lauale ei pane. Rääkimata üüri maksmisest äi ju andis meile elamise. Egas sedagi ma täpselt tea, kunas elektriarveid maksta ning kes prügivedu korraldab. Ometi on mul ja mu kahel lapsel magu täis ning lennukipiletid taskus, et treeninglaagrisse lennata. Nii see elu käib. Ahjaa, naine oli vahepeal välismaa ülikoolis tööl… Mõnikord teenin lisaraha võistlustega.
Pilt on küll tehtud aastal 2006, kuid naeratus on ikka endine!
Kõige selle juures olen ikka positiivne, sest elan usus, et küll Jumal toidab. Pole olemas võimatut olukorda. Küllap sellist mõtteviisi on aidanud kujundada ka treener Harry Lemberg, kes minu sporditegemiste eest on seisnud viimased 11 aastat. Teine "hull" on olnud ärimees Aivar Tuulberg, kes juba minu karjääri algusaegadel kinnitas, et usub minusse. Võiks öelda, et enamus minu treeninglaagreid on tema ehitusfirma Rand ja Tuulberg kinni maksnud – 11 aastat! 

Tänan kõiki abimehi, kes on mind sellel teekonnal aidanud nii varasematel aegadel kui ka käesoleval ajal. Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:
Treener ja mänedžer Harry Lemberg 
Nõuandja Mark Misch
Vaimulik mentor Brad Bartz
Massöör Peeter Nigol
Spordiarstid Agnes Mägi,  Nadezhda Ignatjeva ja Mihkel Mardna
Abikaasa Maili koos lastega



SUURTOETAJA 11 aastat on see ehitusfirma minu treeninglaagreid toetanud.

Pikemaajalisemad abilised on olnud toidulisandite firma Lamberts, samuti ka Sportland, kes varustab mind Nike'i riiete ja jalanõudega.
http://kmpharma.eu/
http://www.sportland.ee/

Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi on alati nõu ja jõuga abiks olnud.

http://sport.ut.ee/


Vahelduva eduga on ka Eesti kergejõustikuliit ja Eesti Olümpiakomitee abiks olnud. Mõnel aastal olen Tartu linna käest toetust saanud.


http://ekjl.ee/

http://ekjl.ee/ 




 

Saturday, 7 May 2016

Aitame vähihaigeid Eestis

Tippsportlasena olen harjunud, et minu tervise eest hoolitsevad teised inimesed.

Sarnases olukorras on ka vähihaiged Eestis. Nemad  vajavad  sinu ja minu rahalist abi, et osta ellujäämiseks vajalikke ravimeid. Kahjuks Eesti haigekassa ei kata kõigi vähihaigete ravikulusid.

Vähiravifond “Kingitud Elu," Spordi- ja Hobimess, Swimitation ning SportID on alustanud kampaaniat kogumaks raha vähihaigetele inimestele.

Hoolitseme üheskoos kaasmaalaste tervise eest!

Registreeri liikumistalgutele SportID lehel valides sobiv annetussumma, kogu tervisekilomeetreid ning tule kohale Sport ja Hobi messile, kus toimub ka sinu panuse üleandmine.

Friday, 29 April 2016

Mukunga võitis Soomes võistluse

Mukunga tõi Aafrika päikese taaskord Eestisse ehk uut motivatsiooni minu treeningpäevadesse. Ta saabus nädala alguses ning aitab mul läbi viia hulk olümpiaeelseid treeninguid, samal ajal võistleb Soomes, Lätis ja Eestis toimuvatel võistlustel.

Meie koostöö on kestnud viis aastat, Eestit külastab ta neljandat korda. Foto: Liisa Viiard

Kunagi ei tea, missuguses vormis ta Euroopasse reisib, kuid seekordne algus on paljutõotav. Esimese, Soomes toimunud raske maastikuga 10 km võistluse võitis ta ülekaalukalt. Tema järgmine etteaste toimub juba sellel pühapäeval ümber Viljandi järve jooksul. Tahaksin väga temaga mulgimaid jagada, kuid Hamburgis joostud maraton istub veel jalgades.

2016 Pyynikki-juoksu (Tampere, Soome) 10 km võitja. Foto: Patrick Ford 


Toidukoti võttis ta Keeniast kaasa. Kõik muu olgu mis on, kuid peaasi, et kõht korras oleks.

Kotis on 20 kg maisijahu. Sellest valmistab keenialane oma rahvustoitu nimega ugali.

Järgnevas videoklipis on juttu sellest, kuidas sai alguse meie koostöö:
A Touching Story of a Kenyan Runner








Wednesday, 20 April 2016

Hamburgi maratoni muljed

Neli nädalat enne Hamburgi maratoni polnud veel selge, kus ma võistlen. Otsuse langetasin alles Portugali treeninglaagris. Seal sain treeningute põhjal selguse, et füüsiline vorm on piisavalt hea, et uus maraton just Hamburgis joosta.
Treeninglaagri viimane päev Monte Gordos
Treeninglaager Portugalis Monte Gordos kujunes paremaks, kui esialgu oleksin oodanud. Ilm oli jooksmiseks suurepärane, palju treeningkaaslasi ning mugavad elamistingimused.

Reis Hamburgi maratonile oli mõnes mõttes nagu koju minek. Kohtasin seal palju eestlasi – treener Toomas Tarmi hinnangul osales Hamburgi maratonil ligi nelikümmend eestlast. Minuga samas hotellikompleksis elasid Kristo Reinsalu, Urmas Põldre ja Andrus Lein. Kõrval hotellis elas treener Harry koos Liina ja Leilaga.
Eestlased, kes startisid Hamburgi maratoni eliitgrupis: Kristo Reinsalu, Andrus Lein, Leila Luik, Liina Luik, Tiidrek Nurme (vasakult)
Minu eesmärk oli võimalikult targalt ja keskendunult joosta, püüdsin parandada need vead, mida tegin Valencia ja Sevilla maratonidel. Valisin konservatiivse taktika ehk alustasin üsna aeglases tempos.
Olümpianormi graafiku kirjutasin võistluspäeva hommikul käe peale. Oli abi!
Distantsi alguses valisin välja grupi, mis liigub minule sobivas graafikus. Seal oli umbkaudu seitse meest. Esimesel poolmaratonil domineerisid kolm väikest kasvu Kolumbia jooksjat. Üritasin ise mitte gruppi vedama minna, kuid ikka ja jälle leidsin ennast grupi eesotsast. 
Mitmete positsioonimuutustega jooksime koos ühtlases tempos kuni 30. kilomeetrini. Selles vaheajapunktis hakkas grupp lagunema: kes jooksis WC-sse, kes katkestas. Minul aga oli enesetunne nii hea, et tahtnuks tempot märgatavalt tõsta, kuid aukartusest distantsi pikkuse ees otsustasin pigem tagasi hoida. Sellegipoolest olin kõigest kolmeliikmeliseks kahanenud grupi vedaja. 35. kilomeetril tõstsin tempot ning järgmised viis kilomeetrit jooksin puhangulist vastutuult trotsides distantsi kõige kiirema vaheaja. Raskeks kujunes viimane kilomeeter: kerge tõus ning tugev tuul ja väsimus mõjusid jooksukiirusele, kuid hoolimata sellest suutsin viimased 200 m spurtida. Lõppaeg oli suurepärane – uus isiklik rekord ning maratoni olümpianorm.

Olen väga tänulik treener Harry Lembergile, Toomas Tarmile ja Urmas Põldrele ning mitmetele teistele, kes raja ääres julgustavalt kaasa elasid.
Pärast lõpujoont oli rõõm suur, ka Leila Luik täitis olümpianormi. Treener Harry, Leila ja mina.
Kõige halvemaski unenäos poleks oodanud, et jooksen kõigest viie kuuga kolm maratoni. Vägisi meenub mulle aasta 2008, kui täitsin 1500 m olümpianormi viimasel hetkel, peale mitmeid ebaõnnestumisi.
Mulle tundub nagu oleksin pealtvaataja, kes jälgib kuidas Jumal kirjutab üht elulugu. See lugu on ettearvamatu põnevik, omamoodi seriaal, kuid alati tõsielul põhinev.
2:17.59 ei ole küll maailma hooaja tipptulemus, kuid olümpiamängude ajaloos olen tõenäoliselt neljas mees, kes on kvalifitseerunud erinevatel olümpiamängudel 1500 m ja maratoni jooksus.

Tänan kõik abimehi, kes on mind sellel teekonnal aidanud:
Treener ja mänedžer Harry Lemberg 
Nõuandja Mark Misch
Vaimulik mentor Brad Bartz
Massöör Peeter Nigol
Spordiarstid Agnes Mägi,  Nadezhda Ignatjeva ja Mihkel Mardna
Abikaasa Maili koos lastega



SUURTOETAJA

TOETAJAD





















Tuesday, 12 April 2016

Põgenemine Portugali


Niimoodi tippsportlased ei treeni, tuleb esimesel võimalusel treeninglaagrisse sõita. Neid mõtteid mõlgutasin märtsi kolmandal nädalal, kui lõpetasin oma 32 km pikkuse treeningu Lõunakeskuse MyFitness jooksulindil. Kehva ilma tõttu sain korduvalt tunda ka sisehalli pikkade lõikude treeninguid. Palju mis palju – nendes kunstlikes tingimustes on suure mahuga treenides vigastuse oht suur ning treeningkvaliteet kehv.

Otsus langetatud ja juba kolme päeva pärast lendasin Portugali, Monte Gordo treeninglaagrisse.

Olin ära unustanud, kui mugav on Euroopa treeningpaigas elada. Kui juba voodimadrats on minu jaoks luksus, siis rääkimata kõigest muust: toakoristus, voodiriided, elektripliit, soe dušš, käterätikud, kolm kraanikaussi, köök ja puhas WC. Vägisi kipub pähe küsimus, et mida ma sealt Keeniast küll otsin. Igal juhul mitte mugavusi!

Monte Gordos käisin viimati kümme aastat tagasi. See on koht, kus toimus minu esimene välislaager. Meenuvad selgelt need treeningud, mis sai toona tehtud. Võrreldes tänasega olin alles nõrk ning kehvas vormis, tundub uskumatuna, millise arengu olen vahepealsete aastatega teinud.

Restoran, mida külastasin kümme aastat tagasi, on ikka veel endine - alates laudlinadest kuni ettekandjani välja. Milline nostalgia...

Monte Gordo on 100 % turismile orienteeritud linn. Atlandi ookeani liivased kaldad, soodne kliima ja odavad hinnad meelitavad kokku inimesi üle kogu Euroopa. Talvel elavad siin eelkõige sportlased ja pensionärid, suvel lisanduvad ka teised huvilised.

Algarve maakond on tuntud oma ilusate päikeseloojangute poolest. Pildil kalamees õhtusel püügil, Atlandi ookeani rannikul.

Treeningtingimused on kergejõustiklaste jaoks head: suurepärase varustusega spordikompleks, saviliivkattega metsarajad, päikeselised ilmad.

Vila Real de Santo António staadion

Pikamaajooksjad nurisevad väikese jooksuradade valiku üle, kuid tulevad siia sellegipoolest. Seekord olen treeninud koos Soome, Rootsi ja Läti parimate jooksjatega.

Saviliivkattega jooksurajad

Esmaspäeva hommikul ei suutnud ma oma silmi uskuda, kui jooksurajal kohtasin Eesti sprindikuningat Marek Niitu. Tõepoolest, Monte Gordo on tuntud koht Eesti kergejõustiklaste seas. Minuga elavad samas hotellis Raimond Valler, Priit Aus, Mikk Meerents, Mikk-Mihkel Arro ja Grete Udras koos oma kahe õpilasega. Parimatel päevadel viibib Monte Gordos mitukümmend eestlast.

Eesti kergejõustiklased Monte Gordos aastal 2006. Mitmed neist on tänaseks sportlaskarjääri lõpetanud.

Olen siin eesmärgiga valmistuda Hamburgi maratoniks, mis toimub selle nädala lõpus, 17. aprillil. Ootan oma elu kolmandat maratoni suure huviga!

Hamburgi maratoni eliidi seltskonda kuuluvad ka Kristo Reinsalu ja Andrus Lein – sujuvat ettevalmistust Teile!


















Monday, 4 April 2016

Keenia - kas ka Sinu jaoks?


Viimase kümne aasta jooksul olen Keenias treeninud 16 treeninglaagris, kokku olen elanud seal peaaegu kaks aastat. Isu siiani otsa ei saa! Tulevad teisedki eestlased, nii sportlased kui ka muud huvilised. Lausa gruppide viisi, tahavad ju ka nemad siin joosta, inimesi aidata ning üleüldse maailma avastada. Parimatel päevadel olen treeninglaagris viibinud koguni kaheteistkümne eestlasega.
Pildil hulk eestlasi koos Keenia sõpradega Mukunga koduõuel. (2015 veebruar)
Kui esimesel kuuel aastal treenisin enamasti Itenis ja Eldoretis, siis viimasel neljal aastal olen rohkem Nyahururus viibinud. Need piirkonnad on erinevad nii looduslikus kui ka ühiskondlikus mõttes. Kui ühes piirkonnas on valdavaks hõimuks kalenjin, siis teises kikuju. Mainitud hõimud erinevad üksteisest oma keele, kultuuri ja elustiili poolest.

Sportlased tulevad Keeniasse keskmäestiku pärast, sest mäestikus treenimine stimuleerib punavereliblede arvu kasvu. Hiljem merepinnal treenides aitab suurem hulk punavereliblesid hapnikku paremini lihastesse ja kudedesse kanda. Nyahururus treenides jookseme 2300–2550 m kõrgusel.
Uskuge, hapnikuvaeses õhus on raske treenida, eriti kui maastik on mägine.
Sportlased tulevad ka ilusa ilma pärast. Professionaalsed jooksjad eelistavad treenida soojas ja kuivas kliimas. Ekvatoriaalses kliimavööndis asuv Keenia on merepinnal väga palav. Eesti jooksjad Allar ja Heinar käisid hiljuti Mombasas, kus temperatuur tõusis lausa 34 kraadini. Keskmäestikus on aga kliima enamasti kuiv ja päikese käes meeldivalt soe. Vahel üllatab ka vihmaperiood.
Põllumehele rõõmuks, turistile kurbuseks - sombune vihmaperiood.
Kui Itenis on ainult mägine maastik, siis Nyahururus saab soovi korral ka tasasel maastikul joosta. Jooksuradade valik ja variatiivsus on Nyahururus suurepärane, isegi seitsme nädala jooksul pole igav hakanud. 
Nyahururu pehme pinnasega karjamaa lõõskava päikese all. Kas kutsub jooksma?
Keenias ei tunta mõistet amatöörjooksja. Enamus jooksjaid tahavad purustada rekordeid ning võita võistlusi, optimism on seejuures ääretult kõrge. Kõik nad mõistavad, et tuleb tugevasti treenida. Kahjuks on suured unistused ja emotsionaalsed otsused paljudele takistuseks oma parima saavutamisel.
Need, kes on näinud, teavad! Eksivad, kes väidavad, et aafriklane on laisk.
Paljud eurooplased kardavad Keeniasse tulla toitumisega kaasnevate kõhuhädade pärast. Tõepoolest, Keenia mikrofloora erineb Eesti omast. Seetõttu tuleb jälgida hügieeninõudeid. Üldjuhul on Keenias pakutav toit värske. Talvisel perioodil on Eestis nii kvaliteetset toitu kui Keenias raske leida. Kraanist tulev vesi on hea riiete ja ihu pesuks, kuid enamasti mitte joogiks.
Ndegu riisi ja aedviljadega, Keenia tee.
Keenia turismipiirkonnad on välismaistest turistidest tühjad, kardetakse turvalisuse pärast. Viimasel ajal iga mõne kuu tagant teatud piirkondades “veresaunad”. Siiski on Keenia suur riik, rahutused vaid üksikutes kohtades. Tähelepanelik peab sellegipoolest olema, valgetel turistidel on eeldatavasti palju raha.
Viimaste aastate jooksul on mult varastatud vaid Lambertsi spordijoogipudel.
Vaesus ei jää Aafrikas kunagi märkamatuks. Keenias on tohutult hädasolijaid, mõne inimese olukord murrab lausa südame. Sellest ajendatult võtsime meiegi ette projekti, kus aitame kahel ilma vanemateta lapsel kooliharidust omandada, mõnel vabal päeval käime ka slummis vaestele süüa ja riideid jagamas.
Ilma naljata - viieaastane laps põldu kõplamas.
Keenia linnades käib vilgas elu. Viimasel ajal olen elanud Nyahururu linnas, kohaliku koolimaja territooriumil. Kui päeval on kuulda laste kisa, siis öösel hirnuvad eeslid ning kirevad kuked. Üldjuhul oleme tingimustega aastate jooksul harjunud.
Igal hommikul otsustab ka koolibuss heitgaase otse tuppa lasta.
Keenia savannides elavad eestlaste jaoks juturaamatu loomad. Need meelitavad siia hordide viisi läänemaailma turiste. Nyahururus näeb turiste enamasti maasturitega mööda kihutamas. Kusjuures alles nüüd, kuueteistkümnendas treeninglaagris, saan öelda, et olen käinud safaril.
Rumuruti kaelkirjak ei unune iial. (jaanuar 2016)

Eestlasena olen uhke eestlaste osaluse eest arvutiprogrammi Skype leiutamisel. Minu kui pereinimese jaoks on see asendamatu abivahend omastega suhtlemiseks. Lisaks võimaldab see suhelda treeneriga, kes maailma teises nurgas viibib.
Pere on küll eraldi, kuid mitte lahus! (jaanuar 2016)

Minu Keenia treeninglaagrite statistika seisuga 15.02.2016:

Treeninglaagrite arv: 16
Treeningpäevade arv: 704
Keskmine treeninglaagri pikkus: 44 treeningpäeva
Esimene treeninglaager: 18.12.2007 – 28.01.2008


 
 

Wednesday, 2 March 2016

Sevilla maratoni muljed

Viimase maratoni kogemuse põhjal võin oletada, et vargused on võistlejate seas levinud nähtus. Mida siis maratonil varastada saab? Näiteks spordijoogipudeleid! Nimelt iga tippjooksja on enne võistlust enda jaoks valmis seadnud spetsiaalse joogi, mis võib jooksu hilisemas staadiumis lausa elulist tähtsust omada. Korraldajad asetavad nummerdatud joogipudelid vahepunktide laudadele. Seekord sain oma kuuest pudelist kätte vaid kolm. Ka mina “varastasin”, sest kellegi teise pudel nägi minu omaga sarnane välja. Kui juba võetud sai, siis tagasiteed enam polnud – vähemalt maitsev oli! Ma loodan, et teistele ka minu joogid meeldisid.
Iga eliitjooksja kujundab oma pudelid ise. 
Kogenud maratoonarid on kavalad, tunnevad algajate jooksjate nõrkusi. Võibolla olin minagi kellegi manipulatsiooni ohver.

Peale väga kiiret algust, otsustasin hoogu maha võtta. Ootasin järgi aeglasema viieliikmelise grupi. Koos hoidsime üsna ühtlast tempot. Kui vahepeal hakkas kiirus märgatavalt langema, võtsin juhtimise üle. Püüdsin varuga joosta, et distantsi lõpuosas võidetud sekundeid vajadusel kasutada. Vahepeal vaatasin üle õla ning kutsusin teisigi mehi tempot hoidma, kuid vastu vaatasid hapud näod. Üks ütles hädise häälega, et ta ei suuda. Tegin sellest omad järeldused – mehed on väsinud. Ehk oli see põhjus, miks nii otsustavalt peale poolt maad teistelt üksinda eest ära kihutasin (9 km jooksul 1 minut ja 28 sekundit).
See oli grupp, kus pidanuks kannatlikult kauem jooksma. Nr 71.
Staadionijooksja kiirus on maratoni tempo valiku juures eksitav, kogenematuse tõttu puudub tempotunnetus.

Vahepeal jooksin 4 kilomeetrit 3.04 tempos, vaja olnuks vaid 3.17. Kella ei vaadanud, jooksin tunde järgi. Peale 35ndat kilomeetrit olin justkui tormisel merel, lainetasin ühest rajaäärest teise. Ilmselge haamer! Selle peale ütles tugev Eritrea jooksja, kes Sevillas  samuti “tormisel merel” ära käis: “Marathon is marathon, my friend!

Kokkuvõttes võiks õelda, et kohutav lõpp, kuid tegelikult on sellel lool ilus lõpp!

Minu olukord ei jäänud märkamatuks kaastundlikule publikule. Raja kõrvalt tuli mulle appi naine Boliiviast, jooksis natuke kaasa ja julgustas jätkama. Tema ülesande võttis üle Hispaania vanahärra, kes tegi mulle jõukohast (4.30) tempot. Nende armsate inimeste toel lõpetasin maratoni ajaga 2.29. Uus isiklik rekord!
Nyahururust pärit Miriam sai samuti tunda maratoni valusid -  maksapistete tõttu jättis jooksu pooleli.
Grupist, millest kärsitult eraldusin, jooksid kolm meest 2.18. See on kiirem, kui rahvusvaheline olümpianorm.

Kui peaksin maratonis olümpiale pääsema, siis mida ma teeksin seal ilma sellise kogemuseta?