INIMSÜDAMES ON PALJU KAVATSUSI, KUID JUMALA NÕU SAAB TEOKS!

Thursday, 25 August 2016

Olümpiamaratoni muljed / Olympic marathon impressions

IN ENGLISH

Olümpiamängude maratonil seadsin eesmärgiks joosta keskendunult ja targalt ning võistelda viimaste meetriteni. Unistuseks oli joosta uus isiklik rekord ning saavutada koht esimese kahekümne hulgas.
Distantsi esimene pool joosti lausvihmas, libedal asfaldil. Foto: Hendrik Osula
Unistused jäid seekord unistusteks, sest saavutasin 155 mehelises konkurentsis 63. koha ning lõppaeg jäi 2 min ja 2 sekundit alla minu isiklikule rekordile. Küll aga olen rõõmus selle üle, et minu eesmärk täitus 100 %. Olin väga keskendunud võistlusele kogu distantsi vältel, püüdsin tunnetada keha ning langetada õigeid otsuseid, võistlesin tõepoolest viimaste meetriteni, olgugi et viimased seitse kilomeetrit tulid raskelt. Helikopterid tiirutamas peakohal, hiigelkaamerad - selle kõige juures suutsin unustada, et jooksen maailma kõige populaarsemal spordiüritusel. Minu jaoks kõige tähtsam – olin vaimus rõõmus ja vaba!
Joogipunktides olid meil omad abilised ning oma joogid. Foto: Tairo Lutter
Maratoni rajatrass oli kiire, tähelepanu tuli pöörata ilmastikuoludele. Võistluspäeval näitas temperatuur 26 soojakraadi ning õhuniiskus 70 protsenti. Meil tohutult vedas, et päikest ei paistnud, sadas hoopis vihma. Paljud sporditeadlased teadsid ennustada, et Rio de Janeiro kliimas kaotavad maratonijooksjad ligikaudu 3 % oma isikliku rekordi graafikule. Arvestades viimaste nädalate treeningnäitajaid, siis see tähendanuks minu jaoks lõppajaks 2.19-2.20.
Mõned minutid enne starti. Kumb on minu number?
Distantsi esimese poole alustasin mõõdukas tempos, kuid ideaalis tahtnuks aeglasemalt joosta. Mõte oli säästa energiat võimalikult palju, et distantsi teine osa kiiremini joosta. Kuni 23 kilomeetrini oli mul üsna sobiv grupp, milles joosta, kuid kahjuks lagunes see olulisel momendil ära. Siis pidin ise mees olema ning konkurente ükshaaval “korjama” hakkama.
Minu roosad sõdurid.
Võistluse segavaks faktoriks olid maksapisted, kohati olid need väga tugevad, magu viskas vedelikku ja geeli kurku tagasi. Võimalik, et seetõttu keha ei saanud piisavalt vajaminevat energiat, millega kaasnes tempolangus viimasel kümnel kilomeetril. Kui tekkis raskusi tempo hoidmisega, panin kella kinni ning keskendusin kaaskonkurentide püüdmisele. Sain mitmed nimekad maratoonarid kätte, lõpus leidsin veel jõudu kiirenduseks. Lõppajaks märgiti 2.20.01. Ilus olnuks kaks sekundit kiiremini joosta.
Treenerid Harry Lemberg ja Mark Misch aitasid mind olümpiamängudele!
Maratoni nimetatakse individuaalspordialaks, kuid selle võistluse põhjal võin öelda, et tegemist on meeskonnaspordialaga. Erinevates joogipunktides olid mitmed abilised, kes meile juua ulatasid ning raja ääres nägin hulganisti eestlastest kaasaelajaid. Eriti head meelt valmistas, et sain seda kogemust jagada koos kaasmaalase Roman Fostiga, kes samuti minuga koos võistles, lõpetades kaks kohta eespool, 35 sekundit tugevama ajaga. Romani asukohast polnud mul õrna aimugi, kuni alles finišis nägin teda rajapiirdesse kukkumas.
Õhtu enne maratoni viisime koos meeskonnaga läbi kohtumise, kus panime võistluse kondikava paika. Mitmed neist abilistest olid ise olümpialased. Aitäh teile kõigile!

Huvitavad faktid:

1.     Mitte kunagi varem olümpiamängude ajaloos  pole Eestit esindanud kaks meesmaratoonarit korraga.
2.     Mitte kunagi varem olümpiamängude ajaloos pole nii suur hulk mehi aega alla 2.20 saanud kui seekord, koguni 62 meest. Selle tulemusega oleks varasemate mängude põhjal prognoositav 37. koht.
3.     Suurim hulk maratoonareid olümpiamängude stardis. Seekord 155 meest. Varasem kõrgem tulemus oli Atlanta olümpiamängudel, kui stardis oli 124 meest.
4.     Kolmest keenialasest kaks katkestasid. Varasemate mängude põhjal on see prognoositav. 
5.   Distantsi teisel poolel möödusin kuuekümnest mehest.
6.   Minu isiklik rekord paiknes alles 123. kohal. 
7.   Enne Rio de Janeiro olümpiamänge on ainult kaks meest jooksnud erinevatel olümpiamängudel nii maratonis kui ka 1500 m jooksus. Nüüd siis lisandusin sinna nimekirja koos Piedra Bayroniga.


Saturday, 20 August 2016

Olümpiamaratoni eellugu / Olympic marathon Pre-Story

Pildil olen üksinda, kuid tegelikult asi ei ole minus, vaid kõigis teis, kes olete aidanud mind sportlaskarjääri jooksul. Tänan, et olete olnud Jumala käteks minu elus. Meeste olümpiamaraton algab pühapäeval kell 15.30 (Eesti aeg). 

 

On this picture above you see me alone, but its not about me! Its about YOU who have helped me so far! Thank you for being a God’s hand in my life throughout my career. Olympic men’s marathon will start on Sunday at 9.30 (Brazilian time).

Eesti meessportlasi osaleb maratonijooksus kaks. Loodan, et me mõlemad jookseme hästi. Edu Sulle Roman! Foto: Tairo Lutter

 

There will be two Estonian men in Olympic marathon. Hopefully we both run good. Good luck Roman!  Foto: Tairo Lutter

Pole just palju asju, mida maratonirajal vaja läheb. 

 

There are not too many things I need during the 42.195 m.


Võrdluseks toon Pekingi olümpiamängudel vaja läinud varustuse. Seal ma võistlesin 1500 m jooksus, kus õnnestus ületada Eesti rekord, mis tänini püsib.

 

These are the things I needed in Beijing Olympics. In China I competed in 1500 m, broke the national record which is valid today.  

 

Tartu Ülikooli Akadeemilisest Spordiklubist osaleb Rio olümpiamängudel koguni 9 inimest.

 

In Rio Olympics we have 9 people from my sports club. 

 



Võistluseelsed kommentaarid ETV-le asuvad siin.

Some comments to national public television station of Estonia.

 

 

Some pre-race facts:

Competitors: Highest number of runners in Olympic history

Weather conditions: Hot and high humidity 

Course: Fast with some corners

The best tactics: To start conservative

Key points: fluid intake and cooling the body

 

 








Wednesday, 17 August 2016

Kaks nädalat Brasiilias


Belo Horizontesse saabusin Colorado mäestikulaagrist teisel augustil. Tulin siia üksinda, ei tundnud mitte kedagi, oli vaid hotelli broneering ning info kohalike treeningtingimuste kohta. Algselt mõtlesin, et saan tihedat koostööd teha Suurbritannia olümpiakoondisega, kuid reaalsuses selgus, et nood olid tublisti ennast hotelli isoleerinud. Kahe nädala jooksul nägin vaid üksikuid britte ringi silkamas, olgugi, et meie hotellid olid lähestikku. 
... ja 14 päeva hiljem olen rikas sõprade poolest.
Taaskord pean tunnistama, et Jumal pani oma käed käiku. Juba esimesel õhtul külastas mind ameeriklane Steve, kes on treener Marki tuttav. Temagi oli selles linnas esimest korda, eesmärgiga aidata Belo Horizontes viibivaid olümpiamängudel osalevaid jalgpallureid. Tema kaudu sain tuttavaks kohalike kristlastega, kes aitasid lahendada kõiksuguseid treeningalaseid ja muid olulisi küsimusi. 
Auto- ja jalgrattatee lookleb mööda järve kallast. Minu igapäevane jooksutrass.
Algselt mõtlesin, et olümpiamelu ulatub üle kogu Brasiilia, kuid Belo Horizontes selgus, et kohalikud inimesed ei tunne suurt huvi nende mängude vastu. Tänavapildis on vaevu märgata olümpiamängude sümboolikat, spordist palju ei räägita, olgugi et tegemist on Brasiilia suuruselt kuuenda linnaga ning mõned jalgpallivõistlused viiakse siingi läbi. Küll aga kubiseb linn politseinikest, kes olümpiamängude ajal riigis rahu hoiavad. Paljud väidavad, et brasiillastel on sügav majanduskriis. Riik raiskab raha spordirajatiste peale ajal, kui rahvas on vaesumas.
Vaade Belo Horizontele. Selles linnas elab peaaegu 2,5 miljonit inimest.
Minu hotell asub suurepärase koha peal, linna kõige populaarsema jooksuraja kõrval. Kohalikud hoiatavad, et õhtul peale üheksat tasub toas istuda. Tõsi ta on, olen kahel korral pidanud jalgu kiiremini liigutama. Ohtuse mõttes üritan olümpiamängude sümboolikaga riideid mitte kanda.
Tüüpiline tänavapilt. Ärimees müüb kookosvett vanas Volkswagenis.
Belo Horizontes sain kõik vajalikud treeningud tehtud, mitmel korral ka palavaga joostud. Selle kahenädalase tsükli eesmärk oli harjutada organism kuumust taluma ning kohaneda merepinnal jooksmisega. Täna julgen väita, et kõik õnnestus plaanipäraselt ja nüüd ei jää muud üle kui kolida olümpiakülla omade sekka.
Ja olengi olümpiakülas, juba esimestel minutitel püüdsin kinni tartlased. Minu lemmik treenerite perekond!

Monday, 8 August 2016

Millised on Jumala käed?


Otsus olümpieelne treeninglaager läbi viia Colorados sai langetatud koos perekonnaga. Lisaks mitmetele ratsionaalsetele põhjustele leidsime abikaasaga ka ühise vaimuliku tunnetuse, et just Colorado on see koht kuhu me peaksime koos sõitma.

Garden of The Gods päikeseloojangul. Ühel pool äikesetorm, teisel pool pilvitu taevas.

Üks mõjuvaid põhjuseid Coloradosse sõitmiseks oli treener Mark Misch. Võiks õelda, et tema on minu viimaste treeningplaanide põhiautor, lisaks aitas ta lahendada kohapealsed administratiivsed küsimused.

Peale selle, et Mark on ülikooli treener, korraldab ta lastelaagreid ning juhendab ka maailma tippjooksjaid. Väidetavalt on ta maha jooksnud peaaegu 150 000 km. Pole paha!

Ma siiralt usun, et Jumalal on käed. Sageli on need just Sinu ja minu käed, vahel ka Diego* omad. Usun, et Jumal tahab kasutada inimese käsi heade tegude tegemiseks. Colorados sain osaks mitmete inimeste headele tegudele. Nende hulgas oli ka inimesi, kellega ma alles esimest korda elus kohtusin.

See on tõesti uskumatu, et meil oli nii palju abikäsi Colorados. Ei kahtlegi selles, et need olid Jumala käed, kingitus ülevalt. Pildil on jooksjad, treenerid, nõustajad, laagripidajad ja mitmed sõbrad ühisel tänuõhtul.

Mäestikulaagris olen ennegi käinud, kuid omalaadne kogemus oli treenida 3000 m kõrgusel merepinnast, kunagi varem pole ma nii hapnikuhõredas õhus treeninud. Lisaks oli terve suvi palav, vahepeal näitas temperatuurinäidik Colorado Springsis koguni 36 kraadi sooja. Elekter oli õhus peaaegu igal õhtul, aegajalt esines ka rahetorme.

Peale palava ilmaga jooksmist on lausa nauding jääkülmas mäestikuvees sulistada.

Treeninglaagri kõige õudsam moment oli kohalikus Walmart kaubanduskeskuses, kui golfipalli suurused rahepallid lõhkusid poe katuse, jäin koos teiste klientidega rahetormi kätte. Palju ei puudunud ka sellest, kui oleksin treeningul maole otsa astunud, lausa kolmel korral.

Olümpialane sai Walmart poes rahega pihta. LINK


Thats Gold? Thats a lie!

Treeninglaagri kõige naljakam moment oli päev pärast Walmart insidenti, kui terve hommikupooliku USA telekanalid kummalise juhtumi kohta aru pärisid. Üks telekanal pani loo pealkirjaks: ”Olümpialane sai Walmart poes rahega pihta.” See naljakas lugu peegeldab hästi, kui olulist rolli mängivad olümpialased USA ühiskonnas. Vahepeal püüdsin inimeste ees isegi varjata, et olümpiaks valmistun, sain harjumatult palju tähelepanu. Olümpiatemaatika läks meedias ja turunduses päevpäevalt üha hullemaks: Coca - Cola eesotsas, Mcdonalds takkajärgi. Olümpia ajal saavad pildis olla vaid sponsorid, kes toetavad olümpialiikumist. 

Kõige sügavamalt hinge puudutasid kogemused Colorado mägedes asuvas mennoniitide (kristlik usuharu) laagripaigas. Lisaks lummavale loodusele, saime tõeliselt sooja külalislahkuse osaliseks, niiet meie ühe päevane reis sinnapaika kujunes kümme päeva pikemaks.

Treeninglaagri üheks šokeerivamaks elamuseks oli Colorado maapiirkonna kiriku külastamine. Selline tunne nagu oleks poolteist sajandit ajast tagasi läinud, justnagu “Väike maja preerias” filmis. Hobused ning tõllad puudusid, kuid kõik muu oli sama.

Minu lemmik jooksurajad asusid 2800 m kõrgusel Rampart pargis.


Treeningplaanidele peale vaadates, pean tunnistama, et kõik kvaliteettreeningud õnnestusid. Eriti head meelt valmistasid pikad jooksud, mida jõudsin koguni viis korda teha. Laagri lõpus võitsin ka kohaliku 10 km võistluse.

Nüüd olen uues laagripiagas, Brasiila linnas Belo Horizontes. Asukoht sai valitud briti koondise järgi. Olgu õeldud, et olümpiamängude esimene võistlus toimus just siin, kui naised jalgpalliga alustasid. Pean tunnistama, et Jumala käsi olen saanud juba siingi kogeda.

Tunnen Steve-i kõigest ühe nädala, kohtusime Belo Horizontes. Ta aitas mind viimasel, kõige olulisemal 34 km jooksutreeningul - andis juua ning Squeezy energiageele.

*Spordimaailmas tuntakse “jumala kätt”, kui jalgpallur Diego Maradona käega löödud väravat 1986. aasta Mehiko MM-i veerandfinaalis Inglismaa vastu. Kuna tegu oli jalgpalli reeglitevastase tegevusega, siis paneksin selle seisukoha kahtluse alla…

Soovin, et ka Sina kogeksite Jumala heldeid käsi!


Thursday, 28 July 2016

An Experience That Touched My Soul

In a campsite of the Mennonites (a Christian denomination) in the Colorado Mountains, I had an amazing experience – through people who I had never met before.
A scenic view from our cabin - it touched my soul.
The camp chief's family and us.
The first experience that touched my heart was with the camp chief who invited me for a private conversation in his office. There he said that it was nice to see how I had involved my family in the training camp before the Olympics. He had a specific proposal – they wanted to support my family by offering us free bed and food in their campsite. That is exactly what happened, we lived there for seven days for free.

At times there were approximately 200 people at the campsite who showed great interest towards me as an Olympic athlete. Several times I got to tell my story and give autographs. The camp chief even ordered fan shirts that all the camp members will be wearing during the Olympic marathon.

Another experience that touched my soul was with people from Texas who also stayed at the campsite. During the short period we had several nice conversations. Upon leaving they gave me a modern GPS watch. Inadvertently, I started to think about what would happen if I didn’t impress them at the Olympics. However, every now and then I am reminded of the words that were said to me when giving the gift: you have a nice family and enjoy the competition.
My new friend from Texas and a crying baby.
It could be said that one of the most selfless people at the campsite was Mary the cooking lady. She is one of the people who has dedicated her life to making other people’s lives better. She also had a gift for us that touched our souls. In a small paper bag I found a book that she herself had written. The motive behind the book was to give rather than to take.
Mary has been among the staff "only" last 28 years.
Why were you so kind to us? How did we deserve all of that? What can I give back to you? I can explain the motives of these people with nothing else than the words of Jesus Christ: love your neighbor as thyself. 
Rocky Mountain Memmonite Camp is on the left side of the picture.



Tuesday, 26 July 2016

ROK omastab sportlased

Kõik olümpiamängudel osalevad sportlased on nõustunud tingimusega, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee "omastab" sportlased perioodiks 27.07 - 24.08. Sellel perioodil ei tohi ükski minu toetaja avalikult ennast minu sponsorina reklaamida. Võimalik, et pean ka ise vaikima.

Kasutan viimast võimalust tänada oma toetajaid, enne kui kell kukub.

ILMA TEIETA ISTUKSIN KODUS JA VAATAKSIN OLÜMPIAMÄNGE!

Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:
Treener ja mänedžer Harry Lemberg 
Treener Mark Misch
Vaimulik mentor Brad Bartz
Massöör Peeter Nigol ja Larry (Colorados)
Spordiarstid Agnes Mägi,  Nadezhda Ignatjeva ja Mihkel Mardna
Abikaasa Maili koos lastega

SUURTOETAJA

TOETAJAD

Spordiklubi
http://ekjl.ee/

Spordivarustus
http://www.sportland.ee/
Lamberts toidulisandid
 

Eesti Kergejõustikuliit

 Eesti Olümpiakomitee
http://www.eok.ee/

 Võistluskorraldaja
http://www.jooks.ee/
Maratonitiim
http://maratonitiim.ee/category/uudised/
Squeezy energiageelid 
https://www.facebook.com/SqueezySportsNutritionEstonia/

Sunday, 24 July 2016

Hinge puudutav kogemus

Colorado mägedes asuvas mennoniitide (kristlik usuharu) laagripaigas sain hämmastava kogemuse osaliseks inimeste kaudu, keda ma kunagi varem kohanud pole.

Esimene hinge puudutav kogemus oli laagriülemaga, kes mind oma kabinetti privaatvestlusele kutsus. Seal ta väljendas, et tore on näha, kuidas ma oma perekonda kaasan olümpiaeelsesse treeninglaagrisse. Tema ettepanek oli konkreetne tahame sinu pere toetada tasuta öömaja ning söögiga meie laagripaigas. Nii sündiski, elasime seal seitse päeva priikostil.
Taamal ilutseb Colorado kuulsaim mägi Pikes Peak. Selle hiiglase süles, all vasakul, asubki mennoniitide laagripaik, 3000 m kõrgusel merepinnast. Pildi nimeks paneksin "Raagus puu", mida päike valgustab pildi vasakus nurgas.
Laagripaigas viibis kohati 200 inimest, kes minu kui olümpiasportlase vastu suurt huvi tundsid. Sain mitmel korral oma lugu pajatada ja autogramme jagada. Laagriülem tellis lausa fännisärgid, mida kogu laagrimeeskond olümpiamaratoni ajal kandma hakkab. 
Laagripaiga viimane lõunasöök toimus õues
Teine hinge puudutav kogemus oli Texastest pärit inimestega, kes samuti seal laagripiagas viibisid. Lühikese aja jooksul oli meil mitu toredat vestlust. Lahkudes kinkisid nad mulle kaasaegse GPS kella. Tahtmatult leidsin ennast mõtlemast, mis siis kui ma olümpial neile muljet ei avalda? Kuid ikka ja jälle meenuvad kingituse üleandmisel kaasnenud sõnad: sul on tore perekond, naudi võistlust.
Uued sõbrad Texasest
Võiks öelda, et laagripaiga üks isetum tegelane oli söögitädi Mary. Tema on üks nendest inimestest, kes oma elu on andud selleks, et teistel oleks parem elada. Ka temal oli meile hinge puudutav kingitus. Väikese paberikoti seest leidsin raamatu, mille ta oli ise kirjutanud. Teose, mille valmistamise motiiv on pigem anda kui võtta.
Hinge puudutav kogemus oli ainuüksi meie toa aknast välja vaatamine. Võtan seda kui väljateenimata kingitust Jumalalt.
Miks te olite meie vastu nii lahked? Millega oleme selle kõik ära teeninud? Mida on mul teile tagasi anda? Ei oska ma nende inimeste motiividele leida targemat vastust kui Jeesuse endi sõnad: armasta oma ligimest nagu iseennast.